Mis mulle meeldib Jaapani köögi juures?

Kui ma 2005.aasta mais Tokyosse jõudsin ja unetuna ühiselamu lähistel ringi tuiasin, siis olid ülevoolavad toiduaroomid roheluse puudumise kõrval üks kahest tekkinud esmamuljest. Need aroomid olid nii erinevad kodumaistest ja ma mäletan hästi kuidas ma möödusin mitmest pisikesest restoranist, kus uksekardinate vahelt paistis melu ja õhus olid toiduaurud.

Aastad on nüüd möödunud ja olen end sealse toidumaailmaga kurssi saanud viia ja võin välja tuua olulisemad punktid, miks mulle meeldib Jaapani köök.

ÕIGLANE HINNA JA KVALITEEDI SUHE

Ma pole kunagi saanud kallis restoranis halba toitu või odavamas kohas liiga head. Imelik on nii öelda, aga seal on tõepoolest kõik paigas. Kunagi ei teki kallist kohast lahkudes halba enesetunnet, justnagu oleks keegi mind tüssanud ja ma oleks ülemaksnud. Mul on seda Eestis liigagi tihti. Viimati mu ühes lemmikuskohas Elevandis 😦 See reegel kehtib seal ka toidupoodides, kust võib meloni saada 5€/tk ja ka 50€/tk – oleneb kui magus see melon on ja kas see on pakitud karbikesse ja kas sel on veel ka leht/vars küljes 🙂 Ma olen sellist melonit paar korda söönud ja see on parim puuvili, mis ma kunagi maitsnud olen! Vahel ma mõtlen, et ka meil võiks olla selliseid valikuvariante, et soovi korral saaks aeg-ajalt ka mahlast, magusalt ja värsket melonit süüa, nende rohekate, maitsetute kõrval.

Sama kehtib ka kõikide erinevate restoranide osas – näiteks on võimalik osta väga soodsat sushit (2 nigirit alates 1.1€) ning ka äärmiselt kallist – ehk olete näinud filmi “Jiro dreams of sushi”?

UMAMI

Imestan, et Eestis eriti umamist (うま味) ehk “hõrgust” maitsest ei räägita, kuigi see ju ikkagi on viies maitsemeel soolase, magusa, mõruda ja hapu kõrval. See maitse sai nime just tänu Jaapani köögile, sest sealne maitsebukett on lihtsalt nii erinev.  Inimese keelel on glutamiinhappe jaoks retseptorid ja umami just selle L-vormi sisaldabki. Umamit leidub rohkelt kalas, seentes, sojakastmes, rohelises tees ja vetikates ehk siis just Jaapani köögis levinud tooraines. Eesti köögis tunned umamit lihas, juustus ja muideks kohe beebina ka emapiimas.

JAGAMINE

Jaapanis ja mujal Aasias ei tellita üldjuhul endale oma privaatportse, vaid mitmekesi restorani minnes jagatakse erinevaid roogi. Seeläbi saab proovida mitmeid erinevaid roogi ja toitumine muutub kohe palju sotsiaalsemaks ja elavamaks. Muidugi on ka väga formaalseid restorane, kus on kōsu (mitmekäiguline menüü) ja igale inimesele oma road.

TEENINDUS

Ei saa jätta mainimata, et restoranides on alati väga hea teenindus nagu ka üleüldse laialt Jaapani teenindussfääris. Jaapanis on ühiskondlik käitumisnorm teineteist austav ja enamasti keegi ei lasku nii madalale, et solvaks teist inimest. Isegi kui klient käitub ebaviisakalt pöördutakse tema poole viisakalt. Oluline on oma eksistentsiga teist inimest mitte häirida – teenindaja ei taha oma ebaviisakusega kliendile pahameelt valmistada, samamoodi ei kuulata ühistranspordis muusikat või ei räägita ka telefoniga, et mitte kaasreisijaid häirida.

HOOAJALISUS

Jaapanis on toidu juures hooajalisus väga oluline ja kõik restoranid vahetavad menüüsid kas täielikult või osaliselt uue hooaja saabudes. Igal aastaajal on täiesti kindlad toorained, mis sel perioodil on oma maitselt, hinnalt ja värskuselt parimad ning millest kõik jaapanlased ka teavad ja mida armastavad. Sõna “shun” tähistab täpselt seda hetke kui taim on oma kõige paremas valmiduse astmes või mereand oma parima maitsega. Iga endast lugupidav kokk soovib kasutada oma toidus võimalikult palju shun toorainet ja shuni ümber keerlebki kogu toidumaastik Jaapanis.

Kuulsamad hooajalised toorained on:

Kevad

Takenoko e. noored bambusevõrsed on oma tekstuurilt hellad ja krõbedad nagu spargel ning maitselt meenutavad maisi. Bambusvõrsetel on kõrge toiteväärtus, väike kalorsus ning nad on head kiudainete allikad.

Suvi

Unagi e. angerjas on kindel suveroog. Eriti populaarne on kabayaki e. grillitud angerjas magusas kastmes. Unagi söömine peaks keha maha jahutama ja seetõttu sobib just suveroaks. Arvatakse ka, et angerjas on afrodisiakum 🙂

Sügis

Matsutake seen e. männiheinik on Jaapanlaste “trühvel”. Hinnad võivad ulatuda tuhandetesse dollaritesse kg kohta ja ma ei imesta – väga maitsev on! Hinnatakse veel eriti seene vürtsikas-magusat, isegi kaneelist lõhna. Huvitav on teada, et Jaapan impordib männiheinikut ka Soomest, kuid nagu väga paljude imporditud toorainete kohta (näiteks USA riis) öeldakse, siis see pole ikka see, sest … ja siis leitakse alati mingi absurdne põhjus. Soome männiheinik pole hea, sest imporditud seened tuleb mullast puhtaks pesta ja kõige parem maitse läheb nii kaotsi 🙂

Sanma kala e. saira – ülilevinud sügiseroog on grillitud sanma vähese soolaga, mis süüakse tervenisti ära.

Talv

Kabu e. lehtnaeris ja nabe roog (ühepajatoit) on ideaalsed talvepeletajad.

TERVISLIK

Kuna Jaapanis oli 19.sajandi lõpuni liha-keeld, kujunes nende köök suuresti just mereandide, juurviljade ja vetikate keskseks ning need kõik on oluliselt tervislikumad kui liha. Jaapanlased on tuntud ka oma pikaealisuse poolest, mis arvatakse otse seotud olevat nende toitumisharjumustega. Kaasajal on noored küll oma toitumisharjumusi muutnud ja ei söö enam nii tervislikult, kuid mina siiski leian, et võrreldes muude rahvusköökidega on Jaapani köök tervislikum. Kindlasti ei saagi süüa igapäev rasvast tempurat ja kaussideviisi riisi, kuid kui valida traditsiooniline hea restoran, siis võib peaaegu kindel olla, et tooraine on värske ning menüü mitmekesine ja tasakaalustatud (liha vähe, kala rohkem, juurvilju veelgi rohkem).

SERVEERIMINE

Lauakaunistused ja serveerimisstiil on Jaapanis täiesti uskumatult peen ja kaunis. Siin on taas alati seos sesoonsusega, mis Jaapani köögis ei piirdu ainult tooraine ja eriroogadega, vaid hõlmab ka lauanõusid, -kaunistusi, garneeringuid jpm. Suvel näiteks kasutatakse jää-imitatsiooniga klaasnõusid, mis tekitavad jahedama atmosfääri, sügisel maalähedastes toonides keraamilisi nõusid ning kevadel värskeid värve, bambusvõrseid meenutavaid nõusid. Garneeringutega sama lugu. Nii kasutatakse kevadeti kirsiõiekujulisi juurviljakaunistusi ja sügisel vahtralehekujulisi.

Advertisements

Soodsad toidukohad

Jaapanisse õhukese rahakotiga minnes tasub tänaval ära tunda soodsad toidukohad. Neid on igal sammul ja kvaliteet on super! Osad on mu vaieldamatud lemmikud ja nad ei ole kindlasti mitte mingil moel võrreldavad meie Eesti kettidega, kuna hinna ja kvaliteedi suhe on lihtsalt nii hea. Osad neist on küll kummalise sisekujundusega ning enamasti veidi kitsad ja lärmakad, kuid minu arvates on see just nauditav ja üdini Jaapani kogemus.

SUSHI

Kaitenzushi on kindlasti üks sellistest mõnusatest kogemustest – iga suurema jaama lähedal asub mõni kaitenzushiya, mille asukoha osas annab nõu jaamade juures tegutsev politseinik. Jaapanis ongi minu teada politseiputkad põhiliselt tee andmise, kaotatud asjade otsimise ja valesti pargitud jalgrataste kontrollimise eesmärgil. Kaitenzushiyas keerlevad mehhaanilisel lindil juba valmissushid. Hinnad erinevad vastavalt taldrikute mustrile, värvile. Lisaks parasjagu keerlevale valikule on alati võimalik kokalt ka menüü järgi juurde tellida. Hinna sees on ka roheline tee, mida saab ise valmistada (nina all on kuumaveekraan ja teepakikesed/-puru). Lahkudes tasutakse ukse juures olevasse kassasse, teenindaja liidab su taldrikute summa kokku ning tavaliselt liidetakse ka käibemaks 5%. Taldrikuid ei pea kassasse kaasa võtma. Hinnad algavad 105¥st. Äri teenib end tasa kiire rotatsiooniga – keegi üle 15-20 minuti seal naljalt ei söö. Sõpradega sinna õlut ja head atmosfääri nautima just ei kipu. Lärmakas on seal ka – kuna kliente sagib sisse välja palju, siis hakkab see kokakoori ühine ja vali tervitus “irashaimasen” kiiresti ajudele. Video staffi treeningust:

Mu lemmikud kalad on: hamachi (kuldsaba seriool), suzuki (kiviahven), erinevaid tuunikala osad (maguro, ōtoro, chūtoro ), aji ( jaapani makrell) ja saba (Austraalia makrell).

Pean mainima, et Jaapanis keegi eriti uramakisid ei söö (riis väljaspool, nn. pahupidi makid), sest need on “aretatud” hoopis Ameerika Ühendriikides. Makidest on peamiselt levinud hosomakid ehk pisikesed enamasti ühe toorainega rullikesed. Nende seast on mu lemmikuks negitoro ehk tuunikala rohelise sibulaga – uskumatu, aga need maitsed sobivad väga hästi kokku. Julgemad võivad proovida nattōga sushit – kääritatud sojaoad, mis venivad nagu ahjujuust, keele all on limased ja lõhnavad väga “omapäraselt”. Muide jaapanlaste arvates on Jaapanis elavate välismaalaste integreerumise indikaatoriks just nattō söömine. Kui sa ikka nattōt sööd, siis oled juba peaaegu kohalik.

GYŪDON JA KARRI

Erinevaid gyūdon (riisiroog veiselihaga) ja karri toidukette on hulganisti, kuid neist kolm on kuulsamad: Sukiya, Yoshinoya ja Matsuya, kõigil üle 1000 restorani.

Don roogasid iseloomustab aurutatud riis, mille peale serveeritakse õhukesed aurutatud veiseliha viilud praetud sibulaga. Lisaks klassikalisele tehakse done ka sea- ning kanalihaga ja hooajaliselt veel lõhe ning angerjaga.

Yoshinoya on kolmest kuulsaim ja levinuim omades veidi alla tuhande restorani ka väljaspool Jaapanit. Yoshinoya veiseliha riisikausike e. gyūdon on eriti maitsev ja paljude lemmik.

Portsud on kolmes mõõdus ning lisaks saab tellida ka misosuppi, vedelaks keedetud kanamune, tooreid kanamune (väga maitsev ja sobib sinna peale ideaalselt!), marineeritud lisandeid e. tsukemono jpm. Söögi kõrvale pakutakse tasuta teed.

Yoshinoya menüü

Jaapani karri e. karēt pakutakse enamasti kolmel moel: karri riis (karē raisu v. karē), karri nisunuudlid (karē udon) ja karri sai (karē pan). Jaapanisse leidis karri tee läbi brittide ning kuigi see pole algupärane Jaapani toit, on ta siiski nüüd juba rahvusroa staatuses. Kõige suurem vahe India karriga on see, et Indias nimetatakse “karrideks” väga paljusid valmisroogi, kuid Jaapanis tähistab sõna “karri” seda paksu puljongi moodi kastet. Maitse on India karriga võrreldes kõvasti mahedam, isegi magusavõitu. Serveeritakse see madalale taldrikule, pool täidetakse riisiga, teine pool pruuni koleda välimusega kastmega. Välja näeb halb, aga maitseb väga hästi. Karē kõrval saab loomulikult kohalikest India restoranidest osta ka india karrit. Soovitaksin ka proovida Matsuyas nn. originaalkarrit (orijinaru karē), mis on India ja Jaapani karri vahepeale, veidi rohkem vürtsikas versioon.

NB! Sushimonis valmistame me ka kahte sorti kanakarrit – udon nuudlitega ja riisiga.

Karē on ka kodus väga lihtne valmistada, sest karrikuubikuid müüakse igal pool (ka Eestis) -pakendis olev tahke kuubik on tegelikult pratud õli ja ürtide segu (nagu brun roux), mida saab kastme valmistamiseks keevas vees sulatada ja tekibki kaste. Ülilihtne!

Matsuyas on toidu ostmiseks automaadid – paned raha masinasse, piltidega nupud suurel masinal süttivad, teed oma valiku ning kupong ja vahetusraha hüppavad masinast välja. Kupongi annad kokale, kes teeb su tellimuse kiiresti valmis. Matsuya pakub lisaks don roogadele ka karrisid, mis ongi vast nende juures parim.

Neil on kõiki portse 4 suurust – mini algab 460jeenist.

Matsuya menüü

Sukiya pakub kahele eelmisele väga sarnast menüüd. Neil on igast roast neli suurust, iga järgnev eelnevast 1/3 suurem. Mina pole seal kunagi käinud, kuid kuuldavasti pakutakse seal ka huvitavaid kimchiga don roogi. Kimchi on Korea päritolu vürtsikas marineeritud kapsas vm. köögivili. Mulle väga meeldib! Pluss see on tervislik ja väherasvane. Ma plaanin just lähipäevil oma uuelt Korea sõber-kokalt selle valmistamise saladusi pinnida…

Sukiya menüü

Coco Ichibanya on kuulus karē kett, mis pakub väga laia valikut erinevate lisanditega karrisid – krevettidest, šnitsliteni ja viinerikestest kalmaarideni. Lisaks ka ekstra-imelikud valikud nagu karri juustutükkide ja nattōga. Väga ei isutanud need pildid ja kirjeldused, kuid kindlasti on need proovimist väärt.

Kodune karri valmistamisõpetus:

Coco Ichibanya menüü

BURGER

Ma pole üldse burgeri fänn ja pole kunagi ostnud ühestki Jaapani burgerirestoranist midagi, kuid olen üht-teist linnapealt kuulnud. Jaapani burgerikohad pakuvad huvitavat segu tavalisest burgerist ja Jaapani toidust – nii on burgereid viilutatud kapsa, šnitsli, teriyaki kana vms-ga.

Väidetavalt on Mos burger kõige parem ja kodulehel tundub valik väga lai ja isuäratav. McDonalds on küll number 1 kiirtoidukett Jaapanis, kuid see ei üllata ja huvita ilmselt kedagi. Mos burger on number kaks ja pakub paljugi huvitavat – näiteks riisileivakestega burgereid, mida tahaks isegi proovida. Lisaks tundus väga maitsev ka nende paneeritud šnitsliga burger. Lisandina saab tellida ka näiteks jalopenosid. Nende moto on, et nad hoolivad värskest toidust, toidu kvaliteedist ja päritolust ning seda reklaamitakse igal sammul – “healthy food from healthy sources”. Burgerit hakatakse tegema alles peale tellimuse esitamist. Youtube’ist leidsin igasugu imelike reklaame nende uudistoodetest. Üks oli selline burger – friikad on saiade vahele pressitud.

Mos Burgeri menüü

Freshness Burgeri motoks on pakkuda käsitsivalmistatud, kohalikust ja ainult värskest toorainest burgereid – neil on lausa oma kartulifarm Hokkaidol ning paljud toorained on 100% orgaanilised. Hinnad on kallid ja kvaliteet on Mos Burgeri sarnane, kuid kuuldavasti mitte parem. Põnevamatest burgeritest tooksin esile avokaado-, oasegu-, omleti-, praemuna- ja tofuburgerid – tahaksin neid järgmisel korral proovida.

Freshness Burgeri menüü

Lotteria kuulub kuulsale Korea ettevõttele Lotte, kes enne sealset edu alustas oma tegevusega Jaapanis. Lotterias on parem aega veeta, kuna seal on erinevalt teistest burgerikohtadest söömiseks ameerikalikud “boxid”, seega veidi enam privaatsust. Menüü eriti põnev ei tundunud. Veidi huvitav tundus kreveti ja ka Tandoori kana burger. Menüü on küll päris väike, kuid olemas on rikkalik lisandite menüü – erinevad kastmed, muna, juust, salatid… kõike saab juurde osta ja kombineerida endale ideaalne burger. Pöörane on nende juustutorni burger, mis on 10 kihiline sai-pihv-juust-pihv-juust… -sai burks. Lugesin kuskilt blogist ka, et see kaalub 578gr tavalise 105g kõrval.

Söömisvõistlus:

Lotteria menüü

First Kitcheni kohta pole ma kahjuks midagi head kuulnud. Internetis ka pigem laideti. Menüü on väga suur – suurim Jaapani kiirtoidumaastikul. Burgerivalikus olid umbes pooled burksid munaga, mis mulle väga meeldib. Söögiplatsilt on kunagi ka selliseid ostetud… Ülimalt vahva on see, et pakutakse seitset erinevat sorti friikartuleid, erinevate maitseainetega! Menüüs on lisaks burgerile-hot dogile ka supid.

First Kitcheni menüü

ITAALIA ROAD

Capricciosa e. kapurichōza on netis palju kiitust saanud ning ka kodulehel surfates tundus kõik väga isuäratav. Eriti tahaks proovida baklažaani-tomati gratiné’i. Lisaks köidavad mind alati erinevad mixid – jaapani ja muu köögi segu. Nagu ka all pildil olev kampaariroog wakame vetikaga. Head juustu või sinki ma Capricciosast ilmselt siiski leida ei unista. Portsud on väidetavalt üüratud – ühest peaks kaks inimest söönuks saama.

Capricciosa menüü

Eataly

Külastasin hiljuti Roomat ja käisin sealses suures Itaalia F&B keskuses, kus oli kolmel korrusel meeletult head ja paremat pastat (värsket kohapeal tehtud ka), veine, oliivõlisid, sinke, kala, liha jpm. Igal korrusel oli ka mitu bistrood-restorani, kus sai siis tellida poes müügil olevaid toite/jooke. Väga ilus disain, modernne ja puhas. Mulle see kontseptsioon meeldis meeletult. Kes Itaaliasse ei satu, leiab neid poode ka mitmel pool Jaapanis. Jaapanlased armastavad Itaalia toitu e. “itameshit” ja mina ka, kuid kahjuks on kvaliteet seal enamasti vilets. Isegi kallid veinid, singid on restoranides nirud. Kindlasti hakkan just sealt ostma tulevikus oma veine, buffala mozzarellat ja parma sinki. Piinarikkad päevad on läbi!!

Video ei ole hea kvaliteediga, aga annab mingit aimu kui tore see koht on:

Eataly koduleht

KOGU PERE RESTORANID

Jaapanis on väga palju kogupere restorane, erinevate teemade ja menüüdega, kuid alati sama kontseptsiooniga – lauateenindus, kiire, soodsad hinnad ja avar, hästivalgustatud ruum. Oluline on, et pered saaksid lastega soodsalt söönuks – hinnad jäävad 500-3000jeeni vahele, inimese kohta. Soodsad hinnad meelitavad ligi ka üliõpilaste kampasid ja on head soodsaks, kiireks ja toitvaks hommikusöögiks.

Saizeriya on Itaalia sugemetega kogupere restoran, kus ma vanasti päevad läbi õppisin. Nüüd on mu kooli juures olevasse südamelähedasse Saizeriyasse uksele suur silt pandud, et õppimine keelatud 🙂 Seal oli hea õppida, kuna ostes soodsa joogipaketi said 1.5€ eest endal ise klaasi täitmas käia (tee, kohv, karastusjoogid jne). Minu arvates on seal head toidud – kindlasti oma hinda väärt. Veini jõid ka mu Itaalia sõbrad seal hea meelega. Soovitan proovida mereanni gratiné’i, maisisuppi ja miks mitte ka spagette.

Saizeriya menüü

Denny’s on küll kuulus Ameerika kogupere kontseptsioon, kuid Jaapanis on ta täiesti uues kuues. Erinevalt Ameerikas pakutavast kiirtoidust, saab Jaapani Denny’ses päris korralikke roogi rāmen nuudlitest biifsteekideni välja. Kõik on isuäratav ja maitseb hästi. Sisekujundus on tüüpiline ameerikalikdiner, kus kliendid istuvad eraldatud karpides.

Denny’s menüü

Jonathan’s on oma kontseptsioonilt Denny’sele sarnane, kuid menüü on rohkemate Jaapani lisadega. Suitsetajate ja mitte-suitsetajate sektsioonid on veidi lähestikku ja hais levib üle saali, kuid see on pea igal pool Jaapanis nii. Olen Jonathan’sis küll korduvalt käinud, kuid ega tegelikult ta millegi erilise poolest meelde pole jäänud. Avatud on ta ka vist pea 24h, sest olen öösel seal eksamiteks õppinud.

Jonathan’s menüü

TEMPURA

Tenya on tempura ja tendoni koht, mis kiirtoidukatest mu lemmik. Õli ei nirise ja ei tundu üldse tuhat korda kasutatud ja kõik on väga värske ja maitsev. Kui Harajukusse sattuda, siis seal on ka üks pisike Tenya Meiji dōril. Tee on tasuta. Muide Jaapanis on õlile ringlussüsteem – kalli restorani 1 korra kasutatud seesamiõli filtreeritakse ja liigub veidi odavamasse ning sealt edasi ja kunagi jõuab mingisse Tenya-laadsesse kohta välja. Tenya menüü on väga hooajaline – minu valikus peab alati sees olema ebi ehk hiidkrevett… mmm – tahaks kohe süüa! Kaalule kahjuks seal tihti söömine hästi ei mõju /-(

Tenya menüü

SÖÖ PALJU JAKSAD

Söö palju jaksad e. tabehōdai on päris levinud kontseptsioon Jaapanis. Mina olen ühes sellises käinud ja mitu korda. See oli MoMo Paradise Takadanobaba jaamas (kuulus oma Astro Boy jaama meloodia pärast) Big Boxi taga. Seal pakutakse sukiyakit või shabushabut. Mõlemad on samal põhimõttel – laua keskel on suur pott vedelikuga (sojakastmeleem või vesi) ja õhukeseks viilutatud liha (veis, siga), köögiviljad (harusame, itokonyaku, kapsas), seened (matsutake, enokitake) ja tofu küpsevad seal sees kiiresti. Kui midagi saab küpseks tõstab igaüks toidu endale mingi kastme või toore vahustatud munaga kausikesse ja siis suhu. Mmmm… See on rohkem selline meelelahutuslik seltskondlik sööming, kus kõik lauasistujad saavad söögitegemisel kaasa lüüa. Söö palju jaksad maksab siin 2000jeeni ringis.

On olemas ainult tabehōdai restoranid ja ka sellised, mis pakuvad lisaks tavamenüüle “söö palju jaksad” valikut. Vaatasin, et Hotpepper kupongiajakirja järgi on Shibuya piirkonnas 31 tabehōdai pakkumist, mis on alla 30€ per inimene. Miks mitte?

BIIFSTEEK

Pepper Lunch on väga huvitav biifsteegi restorani kontseptsioon, kus klient teeb endale ise kuuma panniroa. Selle firma asutaja soovis teha kvaliteetset kiirtoidurestoani, kuhu ei peaks palkama kokka. Seal kasutatakse kuumi elektromagnetilisi panne, mis saavutavad u 250C kuumuse ühe minutiga. Ma ilmselt ei viitsiks seal mässata – kui ma teen ise süüa, siis teen seda pigem kodus.

Pepper Lunchi menüü

RAMEN

Kõige kuulsam ja ka populaarsem rāmeni kett Jaapanis on Ajisen Ramen, mida kiidetakse taevani. Ise ma rāmeni ei armastanud, kuid külastasin seda ketti Hiinas, Sichuani regioonis ja oli tõesti ülihea! Uskumatu! Kui mulle enne tundus,  et Rāmen maitseb eriti just meestele, sest on toitev (nuudlid, sealiha), rammus (isegi rasvane) ja üüratu portsuga, siis Ajisen Ramen oli väga mõnus tervislik ja ei mingit rasvakihti. Ajiseni ruumid on puhtad, hinnad odavad ja toit maitsev (pehme liha, võrratud nuudlid). Teenindus Hiinas kiita polnud, aga see võib olla ka Hiina omapära. Lisaks Hiinale on neil filiaale ka mujal Aasias. Soovitan!

JAAPANI MENÜÜ

Mu kooliaegne lemmik izakaya oli Watami. Izakaya on selline baari ja restorani vahepealne koht, kus saab väga laia toidumenüüd ja odavat alkoholi ning veeta aega varaste hommikutundideni. Sinna sobib minna suurema seltskonnaga lõbusat aega veetma ja kuna ülikoolis õppimine Jaapanis enamasti väga pingeline pole, siis leiab sealt eest justnimelt palju üliõpilasi. Arvestada tuleb meeletu kisa ja lärmiga. Suitsuhais võib ka kergelt eritsoonist mitte-suitsetajate omasse levida… Pole harv juhus kus Watamis inimesed ära väsivad ja tatami matile kerra tõmbavad. Keegi neid ära ei aja. Jaapanlased oskavad väga mõnusalt aega veeta – alati on sellised üritused täis nalja ja naeru ning alati on seltskonnas ka paar klouni, kes aramaid sõpru julgemalt käituma õhutavad, ise lollusi tehes (näiteks end paljaks koorides).

http://www.watamifoodservice.jp/menus/pages/watami/grand/kyu/

Ōtoya menüü on väga mõnus, tervislik ja autentne Jaapani menüü – hinnad on väga soodsad ja toit maitsev. Pakutakse mitmeid komplekte e. tēshoku roogi, kus lisaks pearoale tuuakse sulle ka kõrvalroog, misosupp, valget riisi ja vahel ka marineeritud juurvilju. Ühe komplekti saab kätte kuskil 1000jeeni ringis. Menüü koosneb kodustest Jaapani roogadest sisaldades erinevaid lihasid, nuudleid ja ka taimetoitu. Kiidetakse ka nende magustoite. Siia võib meeldivalt ka õhtul minna kui teised restoranid oma hinnad üles kruvivad.

Siin video Ōtoya klipist kuulsas telesaates:

Ōtoya menüü

YAKINIKU

Gyugakus pakutakse yakinikut, mis on grillitud liha. Yakiniku päritolu ümber käib suur vaidlus, et kas võtsid jaapanlased selle korealaselt üle või mitte. Gyugaku keskendub loomalihale, mis tuleb ka nimest välja – “pulli sarv”. Neil on lai menüü, mis sisaldab ka söö palju jaksad osa alates 2750jeeni.

Yakiniku restoranis teevad kliendid endale ise süüa – põll pannakse kõigile ette, laua keskel on ventileeritud grill ja siis kliendid ise küpsetavad ja tangidega keeravad toitu ja jagavad sõpradele. Mõnel pool aitab ka teenindaja kaasa, aga odavates kohtades vähem. Üllatav oli vaadata kuidas lauda tuuakse suured ribad jääs liha, mida teenindaja köögikääridega väiksemateks tükkideks lõikab. Meie sulatusreeglid seal ei kehti… Yakiniku klassikaline esimene käik on grillitud loomakeel.

Imelik on mõelda, et loomaliha jt. neljajalgsete loomade liha hakati Jaapanis peale üle tuhande aastast keeluperioodi uuesti aktiivselt sööma alles 1871a. kui keiser Meiji soovis Jaapanile tutvustada läänelikke kombeid (kogu protsessi nimetatakse Meiji restauratsiooniks). Reklaamikampaania osa oli ka Meiji avalik loomaliha söömine. Praeguseks on just Jaapanis “maailma parim” musta Tajima lehma e.  Kobe-loomaliha, mis on kuulus oma pehmuse, rasvase marmorja tekstuuri ning küllastumata ja küllastunud rasva tervisliku suhte tõttu. See liha tõepoolest sulab suus, sest rasva sulamistemperatuur on tal madalam.

Gyugaku menüü

BENTO

Orijin bento pakub mõnusaid pakitud, kompaktseid riisikomplekte, mida jaapanlased armastavad juba oma lapsepõlvest alates, kus iga ema teeb oma lapsele eelkooli kaasa bento. “Bentondus” on lausa emade hobi, kus toidust vormitakse erinevaid kuulsaid multfilmi karaktereid ja seeläbi justnagu võisteldakse teiste emadega. Selliseid bentosid nimetatakse kyarabeniks. Lisaks riisile pakitakse karpi ka erinevaid marineeritud, praetud tooteid jpm. Mõningaid asju võib mikrolaineahjus ka soojendada, kuid paljud komplektid ongi mõeldud külmalt söömiseks.

Orijin Bento on avatud 24h ja hinnad on väga soodsad (alates 450jeeni).

Orijin Bento menüü

Mu lemmikrestoran Tokyos, Kōtarō

Nimi: Kōtarō e. 高太郎

Asukoht: Shibuya, Sakuragaoka 28-2

Telefon: 03-5428-5705

Avatud: E-L 18:00-02:00

 

Kuna sel kitsal Sakuragaoka tänaval on enamik maju imepisikesed, siis on alguses seda restorani raske silmata, kuid kui otsida märki 高太郎, mis on kirjutatud riisipaberist lambikesele, siis leiab tugeva, kuid vaevumärgatava liugukse.

Shibuya jaamast ainult mõneminutise jalutuskäigu kaugusel, Cerulean Tower hotelli taga, on huvitav mees nimega Kōtarō avanud omanimelise restorani. Sisenedes leiad eest võimsa puidust viiemeetrise leti, mis telliti, kuna Kōtarōle meeldib toidutegemise ajal klientidega suhelda. Leti otsas ilutseb armas vildakas bonsai. Letitaga istuvad inimesed saavad ka tasuta meelelahutust, jälgides kokkade meisterlikke tegemisi nii pliidi ees kui ka lõikelaua taga. Ma eelistangi minna restorani enne avamist, et saaksin imetleda kokkade ettevalmistusi nagu näiteks erinevate kalade ja molluskite puhastamist, sashimi viilutamist ja muid täpsust nõudvaid tegevusi. Restorani värvigamma on looduslähedane (puit, beežid ja hallikad toonid) koos roostevaba metalliga. Valgus on sume ja hubane – kahjuks ei soosi see amatööridel ilusate fotode saavutamist (välk pole lubatud). Kogu atmosfäär on lõbus, avatud ja sõbralik – saal on alati täis naeru ja omavahel võõrad kliendid lahkuvad enamasti sõpradena.

Menüü on kaiseki ryōri e. mitmekäiguline Jaapani menüü, millest klient saab valida valmis komplekti (kōsu) või tellida tooteid eraldi. Põnev on jälgida kuidas sealsamas avatud köögis valmib kõik su silme all: grillitud kala, aurutatud juurviljad, õlispraetud mereannid jpm. Menüüsid on ainult üks, mis on pisike must tahvlike, kuhu kriidiga jaapani keeles peale kirjutatud (enamasti kiirelt ja käsikirjas kirjutatud, seega ma enmasti sealt midagi eriti välja ei loe). Parim viis ongi lasta Kōtarōl endale ise menüü teha: “osusume no kōsu ha nani desu ka?” e. millist komplekti soovitate?) Mu lemmikroaks on kindlasti kuuma seesamiõliga ülevalatud minisardiinide ja hakitud rohelise sibulaga tofu, kus mitmed erinevad maitsed lihtsalt sobivad nii hästi kokku!

Jookidest saab selles restoranis proovida väga head valikut sakesid, kuid mina eelistan tavaliselt umeshūd (ume vilja vein), Sapporo õlut või shōchū kokteile. Umeshū tõlgitakse tihti eesti keelde kui ploomivein, kuid tegelikult ei ole ume ploom, ega ka aprikoos – see on kahe vilja vahepealne – kõva ja hapu kiviga vili, mida niisama puuviljasnäkina ei sööda. Umest tehakse lisaks alkoholile ka kuulsat marineeritud umeboshit, mis on ka kindlasti mu lemmikmaitsetest – olles soolane ja hapu samal ajal sobib ta hästi erinevate roogade kõrvale väikeseks vahepalaks või ka lihtsalt riisi juurde. Shōchū on aga riisi, odra või maguskartuli põhjal valmistatud destilleeritud jook, kus alkoholi umbes 25%. Seda juuakse vastavalt hooajale kas kuumalt, toatemperatuuril või jääga. Kui on tegemist kvaliteetse shōchū-ga eelistan seda jääga, kui on tavaline tase, siis joon seda chūhai stiilis ehk mingi karastusjoogiga või sidruni-greibiga. Eriti maitsev on nama remon sauaa e. shōchū mullivee ja värskelt pressitud sidruniga, mis tuuakse lauda koos tsitrusepressiga ja klient pressib oma sidruni joogi sisse ise. Ka meil Sushimonis on hetkel sarnast kokteili võimalik kokteilireedetel tellida.

Kōtarōga kohtusin ma 7 aastat tagasi restoranis Kan, kus ta oma karjääri üle 10 aasta tagasi alustas. Huvitav on see, et temast pidi saama majandusinimene, kuid Kanis töötades hakkas talle kokandus meeldima ja ta jättis õpingud pooleli. Ta ei ole just traditsiooniline jaapani kokk, vaid palju reisinud (India, Iraan), avatud silmaringiga, pikakasvuline ja väga karismaatiline mees. Jaapani kokad peavad lisaks tavapärastele tööülesannetele olema ka head suhtlejad, sest avatud köögiga restorane on palju. Kōtarō on meister mõlemas ja eks seetõttu oligi tal piisavalt klientuuri avada ka omanimeline koht. Praegu peab tema juurde koha reserveerima umbes 2 nädalat ette, kuid peale nö. “prime time’i” on võimalik ka ilma tellimuseta laud saada.

Muideks uskumatu kui palju tema ja ta meeskond töötavad!! Nad alustavad iga päev kell 11 hommikul ettevalmistustega ja siis avavad alles õhtusöögiks 18 ajal ning kuna nende restoran asub Shibuyas, mis külastajatest kubisev ka öösel, siis on nad avatud kuni kell 2ni öösel, pluss koristamine ja seda 6 päeva nädalas ning naeratusega!

Tere Jaapani toiduhuviline!

Mina olen Maria Lilje, Sushimon Jaapani restorani üks hingedest, suur Jaapani kultuuri s.h. toidu fänn  ja aktivist.

Tulenevalt oma suurest Jaapani huvist olen otsustanud hakata kirjutama ka Sushimoni toidublogi. Kirjutan siin mitte ainult meie enda tegemistest, vaid ka üldiselt Jaapani köögist, tavadest, toitlustusasutustest, sealsetest toidu-uudistest, -leiutistest jm. põnevast. Kindlasti ei puudu ka retseptid koduseks toiduvalmistamiseks.

Loodan, et leiate siit huvitavat ja kasulikku lugemist.

…ja ega midagi muud kui Tallinnasse Tartu mnt.-le MUSHA-MUSHA (mugima)