Jaapani kultuuris ja sh toidukultuuris on väga levinud erinevate elementide laenamine teistest kultuuridest. Nii on näiteks toidukultuuri imbunud mitmeid roogi Hiinast, Portugalist, Inglismaalt, Koreast ja isegi Itaaliast. Ka jõulud kuuluvad sellesse pikka laenunimekirja ning on saanud osaks iga jaapanlase elust, kuigi neil selle traditsiooniga ajaloolist ja religioosset sidet pole.
Üldises plaanis pole ju imestada, et globaalselt levinud tarbimisele õhutav kommertslik traditsioon on isegi mitte-kristilikus riigis ülimalt levinud, sest mis oleks tootjatele parem kui juurutada üks aeg aastas juurde mil rahvas massiliselt tarbib. Oluliselt põnevam on aga see, et jõulud jõudsid Jaapanisse läbi praekana ja KFC keti.
Nimelt on jaapanlaste jaoks jõulutoit kiirtoiduketi Kentucky Fried Chicken roog ja seda juba üle 40.a. Lauad sellesse Ameerika Ühendriikidest pärit kiirtoidukohta pannakse kinni juba mitmeid kuid varem. Loomulikult ollakse ka jaapanlastele omaselt nõus tunde järjekorras veetma, et saada KFC jõulupakett kana, kõrvalroogade, koogi ja veiniga.
Kõik sai alguses Harvardi haridusega novaatorlikust KFC esimesest juhist Takeshi Okawarast, kes peale esimese KFC avamist 1970 hakkas teostama edukat turunduskampaaniat sidudes jõulud ja oma praekana.
Väidetavalt olla Okawara kuulnud pealt välismaalaste vestlust, kus kurdeti kuidas jõulude ajal tuleb kalkuniigatsus. Seepeale Okawarale tulnud keset ööd party barrel (tõlk. peo tünn) mõte – pakkuda kana kalkuni asemel jõulutoiduna. 1974. läks see kontseptsioon juba üleriigiliselt edukalt käima ja nimeks sai see Kurisumasu ni wa Kentakkii ehk “Jõulud on Kentucky”. Läbi selle sai Jaapanis täidetud ka tühimik, et kuidas tähistada jõule riigis, kus jõule ei ole ja seda nii, et see poleks usuga seotud. Täiuslik reklaamikampaania!
Jaapanlased võtsid traditsiooni rõõmsalt vastu ilmselt ka seetõttu, et neile meeldivad ameerikalikud trendid ning meeldib ka tarbida ja mitte-religioosne KFC versioon jõuludest oli ilmselt vastuvõetavam kui kirikuskäik.
Takeshi Okawara teeneid hinnati ja temast sai ka firma Jaapani haru tegevjuht ja president.
Nii on KFC käive sel päeval 10-kordne, tööle on rakendatud ka kõik juhtivad töötajad ja nende maskott/asutaja kolonel Sanders on jõulurõivais.
Lisaks peab mainima, et jõulud ei ole Jaapanis riigipüha ega ka perega koos õhtustamise ja kinkidejagamise aeg. Üllatuslikult on jõulud just romantiliseks ajaveemiseks oma armsamaga, kus aasta romantiliseim õhtu veedetakse koos jõulutulesid nautides, restoranis einestades ja võibolla ka hotellis ööbides.
Traditsooniks on kujunenud ka jõulukoogi söömine, mis küll jaapanlastele rohkem sümboolse tähendusega – punased maasikad ja valge vahukoor imiteerivad jaapani lippu. Kook on tegelikult lihtsa biskviittaignaga ja traditsioon pärineb II MS järgsest ajast mil üritati imiteerida ameerikalikku lopsakust koogi rikkalike kanistustega.
Koostöös Kaia Jallaiga Animeklubi Asashiost (Animatsuri festivali korraldaja) koostasin selleks Tourest messiks ilmselt esimese eestikeelse mini-reisijuhi, kus on palju infot reisi planeerimiseks vajaliku kohta nagu lendude leidmine, majutuse valimine, vaatamisväärsuses, meelelahutus jpm. Riputan selle ka siia üles, et igaüks saaks endale oma versiooni ise välja trükkida.
Kindlasti hirmutab paljusid Jaapani reisi plaanides sealne kõrge hinnaklass ja seda eriti majutuse osas. On levinud ju ka jutud sellest kuidas jaapanlased ise peavad peaaegu kingakarbi suuruse korteri eest maksma tuhandeid eurosid renti. Nii küsivad ka hea asukohaga hotellid kuskil 200€/öö kahese toa eest. Siiski on võimalik leida ka alternatiivseid majutuskohti, osade puhul peab arvestama tagasihoidlikemate tingimustega, kuid osad on isegi mugavamad kui hotellimajutus.
Vaade Tokyole Roppongi Hillsi vaateplatvormilt
Kui plaanida reisi Tokyosse, siis jääb hotellis aega ilmselt ainult magamiseks, kuna transport linna sees võtab juba nii palju aega ning üldse on ju ka väga palju näha ja teha. Seega oleks minu soovitus suurlinnas liigset luksust mitte taga ajada ja panustada kulutuste osas hoopis looduskaunite kohtade hotellidele.
Üks reegel suurlinnades majutuse otsimisel on rongijaama lähedus. Otseselt ei ole suurt vahet millisesse linnaossa hotell broneerida, kuna olulised vaatamisväärsused on ikka mööda linna laiali ja rongiga peab igal juhul sõitma iga päev ja korduvalt. Ideaalne oleks majutuda siiski Yamanote liini ringi sees (see on liin, mis sõidab ringiratast ja Tokyo põnevam osa jääb selle ringi sisse). Seega soovitaksin valida koht, mis asub maksimaalselt 5min jalutusteekonna kaugusel rongi- või metroojaamast (metroo on parem) ja hea oleks kui jaam oleks mitme liini ristumiskoht, et ühendused oleksid veelgi paremad. Üldiselt soovitan ma Tokyos meelelahutusest ja kirjust seltskonnast lugu pidavatele inimestele Shibuya piirkonda, sest seal on öösiti väga põnev elu ja võib leida palju vahvaid baare ja maailma tipptasemel ööklubisid ning ka tänavapildis on palju huvitavaid isiksusi.
Palaval hooajal, nagu seda suvi on Jaapanis, on ülimalt oluline leida majutus õhukonditsioneeriga tuppa. Meie eestlaste jaoks on sealne suveilm oma niiske ja palava olemusega täiesti väljakannatamatu ja juba garanteeritud ajavahest tingitud unehäirele võib lisanduda üleüldine suutmatus nn. kasvuhoones uinuda ja nii võib reis osutuda naudingu asemel piinaks.
Lisaks suurlinnas peatumisele on minu kindel soovitus sõita ka looduskaunitesse piirkondadesse, kus saab majutuda traditsioonilistes hotellides e. ryokanides (bambusmattidega toad, kimonotes teenindajad, onsen e. kuumaveeallikatega vannimaja ja yukata e. suvekimono kandmine avalikes ruumides oma tavariiete asemel). Nagano prefektuur on kuulus oma kaunite mägede poolest ja kiirrongidega sinna sõites on täiesti piisav ka üheks ööks majutuma minna.
Kust kohast leida majutust? Kuulsamad majutuse broneerimiskeskkonnad on vast expedia, trivago, booking ja venere, kuid lisaks neile on ka mitmeid põnevaid ja kavalaid viise leida hea asukoha ja mõistliku hinnaga või lausa tasuta majutust. Kõik sõltub reisiks eraldatud ajast ja teie enda nõudmistest ja paindlikkusest. Toon siinkohal näiteid just Tokyosse majutuse leidmiseks, sest olen seal ise kõige rohkem käinud.
Kohalikud veebilehed
Lisaks rahvusvahelistele broneerimiskeskkondadele on Jaapanil ka enda keskkond, kus hinnad palju soodsamad. Kindlasti on selle taga see, et inimesed hotellide müügiosakondadest ei oska samuti inglise keelt piisaval tasemel ja nii jäävadki enamik hotelle rahvusvahelistest süsteemidest eemale.
WEB: JapanICan
HINNAKLASS: Tokyo, Shibuya linnaosas kahene tuba 74€/öö
PLUSSID: kohalikud ketid, kohalikud väiksed hotellid
MIINUSED: ilmselt osad kirjeldused on inglise keeles puudulikud
Hostelid Majutus enamasti naridega ühistubades, ilma hommikusöögita. WEB: hostelworld.com, hostels.com HINNAKLASS: Tokyo, Shinjuku linnaosas 15-22€ inimene/öö PLUSSID: soodne, palju uusi tutvusi MIINUSED: lärmakas, kitsas ja vahel ka räpane
Kapselhotellid Minimalistlik “tuba” on tegelikult mesilaskärge meenutav koobas, kuhu peab sisse ronima ja mahub vaid istuma. Sees on lisaks madratsile tihti ka teler ja äratuskell. Pesemiseks on eraldi suured meie ühissauna meenutavad sentod ehk vannimajad ning üldiselt on kapselhotellis majutumine väga mugav.
WEB: artikkel HINNAKLASS: Tokyos, Shinjukus 20€/öö PLUSS: huvitav kogemus, puhas, hea pesemisvõimalus, hea asukoht MIINUS: kitsas, vähe privaatsust
Tokyo, Shinjuku
Couchsurfing Internetikeskkond, mis ühendab kultuuri – ja suhtlemishuvilisi inimesi, kes majutavad enda kodus samas keskkonnas registreerunud ent nende jaoks võõraid turiste ning ise reisides saavad majutuda teiste registreerunud kasutajate kodudes. Usaldusväärsuse tekitavad eelmiste reisijate arvustused, mis on kasutajate profiilidel kõigile näha. WEB: couchsurfing HINNAKLASS: tasuta (hea oleks kodumaine kink viia) PLUSS: kultuurivahetus kohalikuga, soovitused ajaveetmiseks otse kohalikult, tasuta majutus MIINUS: õnnemäng asukoha ja võõrustaja osas, võib juhtuda viimase hetke tühistus, võivad olla ebamugavad tingimused
Vabatahtlikkus Vabatahtlikuna kas orgaanilistes farmides või ka linnaasutustes abistamine – enamasti kaasneb sellega tasuta majutus ja söök ning miinimumperiood on paar nädalat.
WEB: wwoof, workaway HINNAKLASS: tasuta ent peab heategevuslikus korras tööd tegema PLUSS: tutvuda uue kultuuriga otse kohalikega koos elades ja vabatahtlikutööd tehes, tasuta majutus ja söök MIINUS: ei tea kui raskeks võib kujuneda vabatahtlikutöö, ei tea milline saab olema läbisaamine võõrustajatega, aega peab olema piisavalt (mitu nädalat)
Korterirent Rendikorter või -tuba, enamasti otse omanikult, kuid läbi turvalise vahenduskeskkonna, mis hoiab sinu kaardilt maha läinud makset kinni kuni majutusaeg on läbi, seega ei tohiks tekkida ebameeldivaid olukordi. Olen kasutanud üle maailma ja alati jäänud rahule.
WEB: Airbnb HINNAKLASS: Tokyos, Shibuya linnaosas korter kahele 70€/öö, tuba kahele 38€/öö PLUSS: turvaline broneerimiskeskkond fotode ja eelmiste külastajate arvustustega, saab ise süüa teha ja hoida kokku toidukulusid MIINUS: korteril võib vahel olla fotoga võrreldes veidi kulunum välimus
Tihti arvatakse, et jaapanlased ei kannata alkoholi ja üldse tarbivad seda vähe. Tegelikult on minu kogemused näidanud, et üldiselt on jaapanlased ikkagi alkoholilembesed ning “treeninguga” ka saavutanud peaegu võrdse kandvustaseme meiega. Tõsi, olen paar korda kohanud naisi, kes peale 1 lonksu veini jäävad momentaalselt tugevasse joobesse. Selle põhjustab alkoholi lagundava ensüümi defitsiit, mistõttu piisabki vähesest kogusest, et saavutada tugev joove ja ka sellele järgnevad sümptomid (peavalu jms). Kuid nagu ma mainisin, siis üldiselt seda kohtab harva ja jaapanlastel on selgelt väljakujunenud alkoholikultuur.
Alkoholi tarbimine on määravaks äri- ja sotsiaalsete suhete tugevdamisel. Nii käivad kolleegid “vabatahtlikult-sunniviisiliselt” peale rasket tööpäeva koos hostessibaaris või karaokes stressi maandamas, üliõpilased ühiselt izakayades (madalate laudadega gastropubi) hommikutundideni vastupidavusjoominguid pidamas, sõbrad nädalavahetuseti ööklubides neoonroosasid ja -siniseid kokteile rüüpamas ja paarikesed restoranis õhtusöögikõrvale hingehinnaga madalakvaliteetset prantsuse veini limpsimas.
Alkohoolsed joogid
Õlu – Saksamaalt sisse rännanud jaapani õlu on pilsner-tüüpi (ingl. k. lager) nagu meiegi õlu, kuid minu arvates palju mitmekesisema ja pehmema maitsega. Jaapanlased peavad õlust väga lugu (kõige populaarsem alkohoolne jook) ning see on heaks pinnaseks ka käsitööna valminud gurmeeõluturule. Ühe tehase tooteid toovad usinad eestlased ka meile maale. Huvitaval kombel asub selle tootja tehas Jaapani Saku linnas. Suurematest tootjatest on Eestis müügil Asahi ja Kirin ning veel mitte Suntory ja Sapporo. Mu absoluutne lemmikõlu Jaapanis ongi Sapporo lager, mida küll ka seal kahjuks enamikes restoranides ei pakuta. Õlu muide sobib sushi kõrvale ka ideaalselt.
Õlulaadsed tooted – jaapani õlletootjad ei väsi mõtlemast välja uusi tooteid, et oma hinda alandada, sortimendi laiendada ja klientuuri haarata. Nii on valikus mitmeid “peaagu” õlusid. Happoshū e. mullidega alkohol on õlu maitse ja kangusega, kuid oluliselt odavama hinnaga toode. Hinda muudab vähendatud linnasesisaldus, mis muudab ka maitse kergemaks. Nende toodete seas on mul silma jäänud ka naistele või kaalu langetada soovivatele meestele suunatud dieetõlud. Third beer e. Shin Janru e. Uus Žanr on loodud vastulöögiks maksupoliitikale, mis tõstis linnasesisalduse määra ja seega ka happoshū hinda. See toode ei sisalda üldse linnast, vaid herne-, soja- või nisutooret. Kahjuks pole veel au olnud proovida.
Sake e. nihonshū e. riisivein – meilgi tuntud riisit, veest ja hallitusest valmistatud 10-20% jook, kuid kahjuks turu väiksuse tõttu on meil müügil ikka väga niru valik. Sake on jaapanlastele nagu vein prantslastele ning inimesed oskavad kvaliteeti hinnata ja nautida. Tihti ostetakse oma lemmikrestoranides lausa suured pudelid välja ning hoitakse neid kohapeal riiulites omanimeliste sildikestega, et siis iga kord veel ja veel head jooki nautida. Valikuid on meeletult palju, igaüks eri maitsenüansiga ning muidugi ka erinevas hinnaklassis. Juua saab saket nii soojalt kui külmalt ja valikus on filtreeritud ja filtreerimata sordid. Muide sake tähendab jaapani keeles ka alkoholi üldiselt. See serveeritakse pitsilaadsesse savianumasse, kuid seda ei jooda ühe klõmmiga alla nagu viinapitsist viina.
Shōchū – destilleeritud 20-40% alkoholisisaldusega riisist, maguskartulist, jahust ja/või suhkruroost valmistatud jook. See kuulub kindlasti mu lemmikute hulka, sest paremat peojooki on raske leida. Mõnusa maheda maitsega, sobib seda segada mahla, gaseeritud vee, värskelt pressitud tsitruseliste, oolong tee vms-ga. Kahjuks on seda Eestist veel raskem leida. Shōchū kokteilid e. chūhai on nö jaapani purgisiidrid ehk siis inimesed, kes meil eelistavad õlule Kiss/Fizz jne magusapoolset võlts-keemiasiidrit leiavad sealsetelt riiulitelt selle asemel just need tooted. Sisaldades shōchūt ja soodavett lisatakse sellele 5-8% alkoholisisaldusega joogile erinevaid puuviljamaitseid nagu sidrun, laim, greip, ume (aprikoos ja ploomi vahepealne hapu vili), virsik ja ka hooajalisi veidrusi nagu umeboshi (hapendatud soolas-hapu ume) või piimhappelimonaad Calpis. Kuigi ma tean kui palju seal sees on keemiat, siis ometi ei suuda ma kunagi olla seda joomata. Eriliseks lemmikuks on Strong Zero, kus on rohkem alkoholi ja null suhkrut.
Viski – ilmselt teine kõige levinum välismaa päritolu jook Jaapanis ja seda valmistatakse ka palju kohapeal. Kes ei teaks seda kuulsat stseeni Lost in Translation filmis, kus Bill Murrey üritab teha bondilikku pilku Suntory viski reklaamiks… Viskit juuakse naljakal kombel tihti ka lisaks lihtsalt jääle ka veega segatuna. Samuti müüakse ka juba purgijoogina Highball nimelist 5-7% alkoholisisaldusega mullijooki, mis koosneb viskist ja soodaveest. Üks naljakamaid viskikokteile on minu jaoks olnud viski ja Ginger Ale, siiski maitse ei olnudki väga kohutav.
Umeshū ehk ume vilja liköör – ka Eestis juba väga populaarne, kuid kahjuks ei ole meil müüdavad tooted Jaapani päritolu, vaid Saksa vm. riigi toodang. Ume vilja likööri valmistatakse umest, suhkrust ja shōchūst või sakest ning seda saab ka kodus ise teha. Seda juuakse kas jääkuubikutega, soodaveega või lisatuna sour (jpn.k. sauaa) nimelisse jooki, mis koosneb soodaveest, shōchūst, jääst ja maitset andvast lisast (vt. chūhai).
Vein – kaasajal väga populaarne (naiste-) jook, kuid nagu ma ka enne mainisin, siis hingehinna ja soovida jääva kvaliteediga. Seda imporditakse usinalt, kuid kaasajal valmistatakse ka juba riigis sees (Yamanashi prefektuur).
Alkohol on kättesaadav 24-7 ja seda müüakse isegi müügiautomaatidest. Ametlik lubatud iga alkoholitarbimiseks on 20 eluaastat nagu ka tubakatoodetel.
Kombed
Nagu etiketiosas on juttu olnud, on väljas aega veetes mitmeid reegleid seotud ka joomisega. Nii ei tohi näiteks sinu lauakaaslaste klaas kunagi tühjaks saada – kogu aeg peab oma naabrite jooke jälgima ja neile juurde valama, olenemata kas nad joovad alkoholi või alkoholivaba jooki. Õlut juuakse pisikestest klaasidest (u 100-150ml) ja pudel (500-600ml) jäetakse lauda kõigivahel jagamiseks. Mulle selline süsteem meeldib, sest siis ei soojenda ma juues oma õlu, kõik jagavad sama pudelit ja see ei hakka seal oodates ka liisuma. Kui sinu enda klaas on alla poole tühi ning keegi teine hakkab pudelit tõstma ja tahab su klaasi täita, siis peab selle nobedalt lõpuni rüüpama ja tõstma tema suunas, et ta saaks täita.
Kokku lüüakse üheskoos kui kõigile on joogid välja valatud ja “terviseks” kõlab jaapani keeles “kampai”. Muide alati küsitakse ju välismaal, et kuidas eesti keeles kokku löömisel öeldakse ja Jaapanis saab sellega alati palju nalja, sest neile kuuldub see kas “terebiseks” (teleri seks) või “terrible sex”.
Nähtavalt purju jäämine üldiselt tabu ei ole, küll aga need kõrgtaseme restoranid ehk kaiseki ryōri kohad ei tolereeri sellist olekut. Huvitav küsitlus toob esile nähtused, mis jaapanlasi häirivad teiste purjus inimeste juures ja nendeks on lisaks tavapärasele “tülinorimine, liigne vaidlushimu, seksuaalne ahistamine, targutamine, taga rääkimine ja asjade lõhkumine” ka “sõprade koju mitte lubamine ja baarituurile kaasa tirimine”, mis on mulle nii tuttav. Kuna jaapanlased on viisakad, siis nad ei taha “ei” öelda ja nii olen ma isegi pealt näinud, kuidas hommikul 8ks tööle mineva pidavat noormeest sel moel kauemaks ja kauemaks ja kauemaks jääma ärgitati. Päris kahju oli temast.
Alkoholi hinnad on Jaapanis keskmised (va. vein, mis on kallis) – 500ml õlupurk maksab poes u. 2.5€ ringis (300JPY), veinid 25€ ringis ja chūhai 33cl 1.4€.
Sõnavara
nomimono – jook
sake – alkohol
kōri – jää
yopparai – purjakil
futsuka yoi – pohmelus
biiru – õlu
nama – vaadiõlu
uisukii – viski
mizuwari – veega segatult (näiteks viski)
rokku de – jääkuubikutega
bin ippon – 1 pudel
kurasu ippai – 1 klaas
wain – vein
supaakuringu – vahuvein
kampai – terviseks
nomikai – joomispidu koos söökidega
daikō – taksoteenus, kus takso kahe juhiga saabub ja sõidutab sinu ja su auto koju
otsumami – alkoholi kõrvale pakutavad suupisted nagu riisiküpsised, pähklid, merivetikaga maiused ja noored sojaoakaunad
nomihōdai – joo palju jaksad teenus erinevates baarides ja izakayades
tabehōdai – söö palju jaksad
Video
Tüüpiline nomikai, kus noored izakayas kõva hääle ja veidrate kostüümidega “lällavad”
Jaapanis on enamik kombeid meie omadest erinevad ning nii võib seal sattuda lihtsalt piinlikku olukorda või lausa kimbatusse. Võtan esimesena arutluse alla toitumisega (sh sushiga) seotud kombed.
Pulgad
Enamik kohti pakuvad sulle söömisvahendiks ainult pulki; kahvleid-nuge enamasti saada pole.
Pulkasid hoitakse käes laiemat otsa pidi.
Kui oled söömise lõpetanud või parasjagu ei kasuta neid, siis aseta pulgad enda ette otsad vasakule poole.
Pulkadega ei tohi vehkida ja mängida.
Pulkadega ei tohi osutada.
Neid ei tohi panna toidu sisse püsti, eriti riisi sisse (matuste rituaal).
Pulkadega ei tohi toitu torgata.
Pulkadega ühistaldrikust toitu ei tõsteta, selleks puhuks on tavaliselt eraldi serveerimispulgad. Äärmisel juhul võib seda teha oma pulkade tömbi poolega. Idee on selles, et sinu suud puudutanud osa ei puudutaks ühistoitu.
Oma pulkadelt ei tohi tõsta asju otse teise inimese pulkadele (matuste rituaal).
Ühekordseid pulki kasutades ja neid lahti “murdes” ei ole viisakas neid pisikesi lahtisi puitosi avalikult maha lihvida. Kui midagi turritab välja, siis vaikselt laua all võid siluda.
Pulkadega toidu poolitamiseks (nt. lihatükk) peab pulki vastu taldrikud suruma ja samal ajal neid omavahel lahku liigutama. See on päris keerukas!
Tempura tükist poolt võib küll ka otse pulkadelt hammustada.
Nuge ja kahvleid kasutatakse ainult lääne söökidega (nr. pizza, pasta)
Lusikas on kasutusel ka näiteks donburi ja karririisi söömisel. Hiina stiilis keraamiline lusikas on kasutusel ka mõnede suppide söömisel.
Väljas söömine
Sinu lauakaaslaste klaas ei tohi kunagi tühjaks saada – kogu aeg peab oma naabrite jooke jälgima ja neile juurde valama.
Kui keegi teine tahab su klaasi täita, siis peab selle nobedalt lõpuni rüüpama ja tõstma tema suunas, et ta saaks täita.
Tihti tellitakse toit jagamiseks – asetatakse laua keskele ja sealt tõstetakse. Veel üks variant on kōsu ehk käikudega eine, kus mõlemal on samad asjad. Hoia oma naabriga sarnast tempot.
Maksmine on võitlus, sest kombeks on alati ise pakkuda, et sa maksad. Tavaliselt on nii, et kes on vanem see maksab, kuid võitlema peab alati. Noorte seas on loomulikult ka arve jagamine levinud või üks kord maksab üks, teine kord teine.
Kuumi või hooajaliselt ka külmi pisikesi froteerätte, mis enne sööki antakse, ei ole naistel ja noortel sarnaselt vanemate härradega viisakas näo värskendamiseks kasutada. Ikka käte jaoks!
Tihti peab väljas süües ise teenindaja kutsuma (tihti ka karjuma), muidu võibki ootama jääda.
Jootraha ei anta, see tekitab teenindavas personalis suurt piinlikkust ja ebamugavust.
Üldiselt kehtib reegel, et kui ei saa aru kuidas käituda, siis jälgi naabreid.
Järgi ei tohi jätta – viimse riisiterani süüakse kõik ära.
Osades traditsioonilistes restoranides (kaiseki ryōri) on ebaviisakas end silmnähtavalt purju juua, kuid mujal kehtib reegel, et kui sa kedagi ei häiri on kõik hästi.
Enne esimest alkoholisõõmu oota ära kui kõigil seltskonnas on klaasid täidetud ja ühiselt on ka “kampai” hüüdmise saatel kokku löödud.
“Chin chin” ei ole hea asi mida öelda, kuna see viitab meeste suguelunditele jaapani keeles.
Luristada võib ainult udon nuudleid.
Peale sööki pane kõik kausikesed ja pulgad tagasi oma algpositsioonile, kaaned peale ja pulgad nina ette suunaga vasakule.
Lauas pole viisakas nuusata – pigem wc-s omaette.
Nagu ka meil ei ole viisakas söögilauas eba-apetiitsetel teemadel rääkida.
Suitsetamine küll paljudes kohtades lubatud, aga peab üle küsima oma naabritelt, et kas talle sobib ja ka teenindajalt, et kas sinu isetkoht asub ikka suitsutsoonis.
Kui keegi kutsub sind välja, siis ise jooki/sööki ei telli vaid ootad ikka kutsujalt märguannet. Tihti tellivad nad ka ise, sest võõramaalased ei saa ju menüülugemisega hakkama. Kui sul otsas, siis kutsuja ise küsib, et mida soovib järgmiseks juurde tellida vms.
Menüü on enamasti jaapanikeelne – põhinimed võiks enne endal teada olla (mida ei söö jaapani keeles jne).
Avalikus kohas söömine
Tänaval, rongis ja bussis ei sööda.
Ostes jooki müügiautomaadist on ka tavaks see seal juures kohe ära juua ja asetada kenasti see ka seal olevasse prügikasti. Suviti võib kohata ka sellist vahvat ühistegevust nagu vendo – grupp inimesi seisavad müügiautomaadi kõrval ja manustavad jooki.
Itadakimasu ja gochisōsamadeshita
Head isu asemel öeldakse jaapani keeles “tänulikult võtan vastu” e. itadakimas(u) (“u”-d ei hääldata) ja peale sööki tänamiseks “gochisōsamadeshita“.
Sushi söömine
Vala natuke sojakastet sojakausikese põhja. Liigne sojakastme kasutamine on ebaviisakas. Ei tohi raisata!
Tavaliselt wasabit otse sojakastme sisse ei lisata, kuna osad sushitükid võivad juba wasabit sisaldada. Kui ikka soovida lisada sojakastme sisse wasabit, siis ainult veidike, sest koka jaoks on liigne wasabi kasutamine solvang (tapab kõik muud maitsed justnagu oleks kõik halb). Alati saab paluda wasabit üldse mitte lisada.
Sushit peab sööma ühe ampsuga, sest muidu lõhub klient ilusa sushitüki inetuks.
Sushit võib süüa pulkade ja näppudega.
Nigiri tükkide puhul kastetakse sojakastme sisse kalaga poole üks ots. Seda enamike Eesti nigiritega teha ei saa, sest kokad ei kasuta õiget nigiri vormimistehnikat ja kalatükk kukub lihtsalt riisipalli pealt otse sojakastme sisse. Ideaalis see nii ei juhtu.
Osad marineeritud kattega nigirid sojakastme sisse ei käi.
Gunkanite puhul võib sojakastet valada otse tüki peale.
Sashimi söömine
Vala natuke sojakastet sojakausikese põhja.
Pane natuke wasabit otse kalatüki peale. Liigne wasabi kasutamine tapab kala maitse.
Kasta kalatükk sojakastme sisse.
Osasid sashimi tükke nauditakse hoopis soola või üritidega; vahel on ka wasabi asemel hoopis riivitud ingver.
Misosupp
Misosuppi juuakse üle kausikese ääre ilma lusikata.
Supile lisatud tooraine jaoks kasutatakse pulki.
Misosuppi võib enne joomist ka segada, sest misopasta võib vajuda alla.
SUSHIMONI JAAPANI BLOGI 