Toitumisega seotud etikett

Jaapanis on enamik kombeid meie omadest erinevad ning nii võib seal sattuda lihtsalt piinlikku olukorda või lausa kimbatusse. Võtan esimesena arutluse alla toitumisega (sh sushiga) seotud kombed.

Pulgad

Enamik kohti pakuvad sulle söömisvahendiks ainult pulki; kahvleid-nuge enamasti saada pole.

pulgad

  • Pulkasid hoitakse käes laiemat otsa pidi.
  • Kui oled söömise lõpetanud või parasjagu ei kasuta neid, siis aseta pulgad enda ette otsad vasakule poole.
  • Pulkadega ei tohi vehkida ja mängida.
  • Pulkadega ei tohi osutada.
  • Neid ei tohi panna toidu sisse püsti, eriti riisi sisse (matuste rituaal).
  • Pulkadega ei tohi toitu torgata.
  • Pulkadega ühistaldrikust toitu ei tõsteta, selleks puhuks on tavaliselt eraldi serveerimispulgad. Äärmisel juhul võib seda teha oma pulkade tömbi poolega. Idee on selles, et sinu suud puudutanud osa ei puudutaks ühistoitu.
  • Oma pulkadelt ei tohi tõsta asju otse teise inimese pulkadele (matuste rituaal).
  • Ühekordseid pulki kasutades ja neid lahti “murdes” ei ole viisakas neid pisikesi lahtisi puitosi avalikult maha lihvida. Kui midagi turritab välja, siis vaikselt laua all võid siluda.
  • Pulkadega toidu poolitamiseks (nt. lihatükk) peab pulki vastu taldrikud suruma ja samal ajal neid omavahel lahku liigutama. See on päris keerukas!
  • Tempura tükist poolt võib küll ka otse pulkadelt hammustada.
  • Nuge ja kahvleid kasutatakse ainult lääne söökidega (nr. pizza, pasta)
  • Lusikas on kasutusel ka näiteks donburi ja karririisi söömisel. Hiina stiilis keraamiline lusikas on kasutusel ka mõnede suppide söömisel.

Väljas söömine

  • Sinu lauakaaslaste klaas ei tohi kunagi tühjaks saada – kogu aeg peab oma naabrite jooke jälgima ja neile juurde valama.
  • Kui keegi teine tahab su klaasi täita, siis peab selle nobedalt lõpuni rüüpama ja tõstma tema suunas, et ta saaks täita.
  • Tihti tellitakse toit jagamiseks – asetatakse laua keskele ja sealt tõstetakse. Veel üks variant on kōsu ehk käikudega eine, kus mõlemal on samad asjad. Hoia oma naabriga sarnast tempot.
  • Maksmine on võitlus, sest kombeks on alati ise pakkuda, et sa maksad. Tavaliselt on nii, et kes on vanem see maksab, kuid võitlema peab alati. Noorte seas on loomulikult ka arve jagamine levinud või üks kord maksab üks, teine kord teine.
  • Kuumi või hooajaliselt ka külmi pisikesi froteerätte, mis enne sööki antakse, ei ole naistel ja noortel sarnaselt vanemate härradega viisakas näo värskendamiseks kasutada. Ikka käte jaoks!
  • Tihti peab väljas süües ise teenindaja kutsuma (tihti ka karjuma), muidu võibki ootama jääda.
  • Jootraha ei anta, see tekitab teenindavas personalis suurt piinlikkust ja ebamugavust.
  • Üldiselt kehtib reegel, et kui ei saa aru kuidas käituda, siis jälgi naabreid.
  • Järgi ei tohi jätta – viimse riisiterani süüakse kõik ära.
  • Osades traditsioonilistes restoranides (kaiseki ryōri) on ebaviisakas end silmnähtavalt purju juua, kuid mujal kehtib reegel, et kui sa kedagi ei häiri on kõik hästi.
  • Enne esimest alkoholisõõmu oota ära kui kõigil seltskonnas on klaasid täidetud ja ühiselt on ka “kampai” hüüdmise saatel kokku löödud.
  • Chin chin” ei ole hea asi mida öelda, kuna see viitab meeste suguelunditele jaapani keeles.
  • Luristada võib ainult udon nuudleid.
  • Peale sööki pane kõik kausikesed ja pulgad tagasi oma algpositsioonile, kaaned peale ja pulgad nina ette suunaga vasakule.
  • Lauas pole viisakas nuusata – pigem wc-s omaette.
  • Nagu ka meil ei ole viisakas söögilauas eba-apetiitsetel teemadel rääkida.
  • Suitsetamine küll paljudes kohtades lubatud, aga peab üle küsima oma naabritelt, et kas talle sobib ja ka teenindajalt, et kas sinu isetkoht asub ikka suitsutsoonis.
  • Kui keegi kutsub sind välja, siis ise jooki/sööki ei telli vaid ootad ikka kutsujalt märguannet. Tihti tellivad nad ka ise, sest võõramaalased ei saa ju menüülugemisega hakkama. Kui sul otsas, siis kutsuja ise küsib, et mida soovib järgmiseks juurde tellida vms.
  • Menüü on enamasti jaapanikeelne – põhinimed võiks enne endal teada olla (mida ei söö jaapani keeles jne).

linnuke

Avalikus kohas söömine

  • Tänaval, rongis ja bussis ei sööda.
  • Ostes jooki müügiautomaadist on ka tavaks see seal juures kohe ära juua ja asetada kenasti see ka seal olevasse prügikasti. Suviti võib kohata ka sellist vahvat ühistegevust nagu vendo – grupp inimesi seisavad müügiautomaadi kõrval ja manustavad jooki.

Itadakimasu ja gochisōsamadeshita

Head isu asemel öeldakse jaapani keeles “tänulikult võtan vastu” e. itadakimas(u) (“u”-d ei hääldata) ja peale sööki tänamiseks “gochisōsamadeshita“.

Sushi söömine

  • Vala natuke sojakastet sojakausikese põhja. Liigne sojakastme kasutamine on ebaviisakas. Ei tohi raisata!
  • Tavaliselt wasabit otse sojakastme sisse ei lisata, kuna osad sushitükid võivad juba wasabit sisaldada. Kui ikka soovida lisada sojakastme sisse wasabit, siis ainult veidike, sest koka jaoks on liigne wasabi kasutamine solvang (tapab kõik muud maitsed justnagu oleks kõik halb). Alati saab paluda wasabit üldse mitte lisada.
  • Sushit peab sööma ühe ampsuga, sest muidu lõhub klient ilusa sushitüki inetuks.
  • Sushit võib süüa pulkade ja näppudega.
  • Nigiri tükkide puhul kastetakse sojakastme sisse kalaga poole üks ots. Seda enamike Eesti nigiritega teha ei saa, sest kokad ei kasuta õiget nigiri vormimistehnikat ja kalatükk kukub lihtsalt riisipalli pealt otse sojakastme sisse. Ideaalis see nii ei juhtu.
  • Osad marineeritud kattega nigirid sojakastme sisse ei käi.
  • Gunkanite puhul võib sojakastet valada otse tüki peale.

Sashimi söömine

  • Vala natuke sojakastet sojakausikese põhja.
  • Pane natuke wasabit otse kalatüki peale. Liigne wasabi kasutamine tapab kala maitse.
  • Kasta kalatükk sojakastme sisse.
  • Osasid sashimi tükke nauditakse hoopis soola või üritidega; vahel on ka wasabi asemel hoopis riivitud ingver.

Misosupp

  • Misosuppi juuakse üle kausikese ääre ilma lusikata.
  • Supile lisatud tooraine jaoks kasutatakse pulki.
  • Misosuppi võib enne joomist ka segada, sest misopasta võib vajuda alla.
Advertisements

Soodsad toidukohad

Jaapanisse õhukese rahakotiga minnes tasub tänaval ära tunda soodsad toidukohad. Neid on igal sammul ja kvaliteet on super! Osad on mu vaieldamatud lemmikud ja nad ei ole kindlasti mitte mingil moel võrreldavad meie Eesti kettidega, kuna hinna ja kvaliteedi suhe on lihtsalt nii hea. Osad neist on küll kummalise sisekujundusega ning enamasti veidi kitsad ja lärmakad, kuid minu arvates on see just nauditav ja üdini Jaapani kogemus.

SUSHI

Kaitenzushi on kindlasti üks sellistest mõnusatest kogemustest – iga suurema jaama lähedal asub mõni kaitenzushiya, mille asukoha osas annab nõu jaamade juures tegutsev politseinik. Jaapanis ongi minu teada politseiputkad põhiliselt tee andmise, kaotatud asjade otsimise ja valesti pargitud jalgrataste kontrollimise eesmärgil. Kaitenzushiyas keerlevad mehhaanilisel lindil juba valmissushid. Hinnad erinevad vastavalt taldrikute mustrile, värvile. Lisaks parasjagu keerlevale valikule on alati võimalik kokalt ka menüü järgi juurde tellida. Hinna sees on ka roheline tee, mida saab ise valmistada (nina all on kuumaveekraan ja teepakikesed/-puru). Lahkudes tasutakse ukse juures olevasse kassasse, teenindaja liidab su taldrikute summa kokku ning tavaliselt liidetakse ka käibemaks 5%. Taldrikuid ei pea kassasse kaasa võtma. Hinnad algavad 105¥st. Äri teenib end tasa kiire rotatsiooniga – keegi üle 15-20 minuti seal naljalt ei söö. Sõpradega sinna õlut ja head atmosfääri nautima just ei kipu. Lärmakas on seal ka – kuna kliente sagib sisse välja palju, siis hakkab see kokakoori ühine ja vali tervitus “irashaimasen” kiiresti ajudele. Video staffi treeningust:

Mu lemmikud kalad on: hamachi (kuldsaba seriool), suzuki (kiviahven), erinevaid tuunikala osad (maguro, ōtoro, chūtoro ), aji ( jaapani makrell) ja saba (Austraalia makrell).

Pean mainima, et Jaapanis keegi eriti uramakisid ei söö (riis väljaspool, nn. pahupidi makid), sest need on “aretatud” hoopis Ameerika Ühendriikides. Makidest on peamiselt levinud hosomakid ehk pisikesed enamasti ühe toorainega rullikesed. Nende seast on mu lemmikuks negitoro ehk tuunikala rohelise sibulaga – uskumatu, aga need maitsed sobivad väga hästi kokku. Julgemad võivad proovida nattōga sushit – kääritatud sojaoad, mis venivad nagu ahjujuust, keele all on limased ja lõhnavad väga “omapäraselt”. Muide jaapanlaste arvates on Jaapanis elavate välismaalaste integreerumise indikaatoriks just nattō söömine. Kui sa ikka nattōt sööd, siis oled juba peaaegu kohalik.

GYŪDON JA KARRI

Erinevaid gyūdon (riisiroog veiselihaga) ja karri toidukette on hulganisti, kuid neist kolm on kuulsamad: Sukiya, Yoshinoya ja Matsuya, kõigil üle 1000 restorani.

Don roogasid iseloomustab aurutatud riis, mille peale serveeritakse õhukesed aurutatud veiseliha viilud praetud sibulaga. Lisaks klassikalisele tehakse done ka sea- ning kanalihaga ja hooajaliselt veel lõhe ning angerjaga.

Yoshinoya on kolmest kuulsaim ja levinuim omades veidi alla tuhande restorani ka väljaspool Jaapanit. Yoshinoya veiseliha riisikausike e. gyūdon on eriti maitsev ja paljude lemmik.

Portsud on kolmes mõõdus ning lisaks saab tellida ka misosuppi, vedelaks keedetud kanamune, tooreid kanamune (väga maitsev ja sobib sinna peale ideaalselt!), marineeritud lisandeid e. tsukemono jpm. Söögi kõrvale pakutakse tasuta teed.

Yoshinoya menüü

Jaapani karri e. karēt pakutakse enamasti kolmel moel: karri riis (karē raisu v. karē), karri nisunuudlid (karē udon) ja karri sai (karē pan). Jaapanisse leidis karri tee läbi brittide ning kuigi see pole algupärane Jaapani toit, on ta siiski nüüd juba rahvusroa staatuses. Kõige suurem vahe India karriga on see, et Indias nimetatakse “karrideks” väga paljusid valmisroogi, kuid Jaapanis tähistab sõna “karri” seda paksu puljongi moodi kastet. Maitse on India karriga võrreldes kõvasti mahedam, isegi magusavõitu. Serveeritakse see madalale taldrikule, pool täidetakse riisiga, teine pool pruuni koleda välimusega kastmega. Välja näeb halb, aga maitseb väga hästi. Karē kõrval saab loomulikult kohalikest India restoranidest osta ka india karrit. Soovitaksin ka proovida Matsuyas nn. originaalkarrit (orijinaru karē), mis on India ja Jaapani karri vahepeale, veidi rohkem vürtsikas versioon.

NB! Sushimonis valmistame me ka kahte sorti kanakarrit – udon nuudlitega ja riisiga.

Karē on ka kodus väga lihtne valmistada, sest karrikuubikuid müüakse igal pool (ka Eestis) -pakendis olev tahke kuubik on tegelikult pratud õli ja ürtide segu (nagu brun roux), mida saab kastme valmistamiseks keevas vees sulatada ja tekibki kaste. Ülilihtne!

Matsuyas on toidu ostmiseks automaadid – paned raha masinasse, piltidega nupud suurel masinal süttivad, teed oma valiku ning kupong ja vahetusraha hüppavad masinast välja. Kupongi annad kokale, kes teeb su tellimuse kiiresti valmis. Matsuya pakub lisaks don roogadele ka karrisid, mis ongi vast nende juures parim.

Neil on kõiki portse 4 suurust – mini algab 460jeenist.

Matsuya menüü

Sukiya pakub kahele eelmisele väga sarnast menüüd. Neil on igast roast neli suurust, iga järgnev eelnevast 1/3 suurem. Mina pole seal kunagi käinud, kuid kuuldavasti pakutakse seal ka huvitavaid kimchiga don roogi. Kimchi on Korea päritolu vürtsikas marineeritud kapsas vm. köögivili. Mulle väga meeldib! Pluss see on tervislik ja väherasvane. Ma plaanin just lähipäevil oma uuelt Korea sõber-kokalt selle valmistamise saladusi pinnida…

Sukiya menüü

Coco Ichibanya on kuulus karē kett, mis pakub väga laia valikut erinevate lisanditega karrisid – krevettidest, šnitsliteni ja viinerikestest kalmaarideni. Lisaks ka ekstra-imelikud valikud nagu karri juustutükkide ja nattōga. Väga ei isutanud need pildid ja kirjeldused, kuid kindlasti on need proovimist väärt.

Kodune karri valmistamisõpetus:

Coco Ichibanya menüü

BURGER

Ma pole üldse burgeri fänn ja pole kunagi ostnud ühestki Jaapani burgerirestoranist midagi, kuid olen üht-teist linnapealt kuulnud. Jaapani burgerikohad pakuvad huvitavat segu tavalisest burgerist ja Jaapani toidust – nii on burgereid viilutatud kapsa, šnitsli, teriyaki kana vms-ga.

Väidetavalt on Mos burger kõige parem ja kodulehel tundub valik väga lai ja isuäratav. McDonalds on küll number 1 kiirtoidukett Jaapanis, kuid see ei üllata ja huvita ilmselt kedagi. Mos burger on number kaks ja pakub paljugi huvitavat – näiteks riisileivakestega burgereid, mida tahaks isegi proovida. Lisaks tundus väga maitsev ka nende paneeritud šnitsliga burger. Lisandina saab tellida ka näiteks jalopenosid. Nende moto on, et nad hoolivad värskest toidust, toidu kvaliteedist ja päritolust ning seda reklaamitakse igal sammul – “healthy food from healthy sources”. Burgerit hakatakse tegema alles peale tellimuse esitamist. Youtube’ist leidsin igasugu imelike reklaame nende uudistoodetest. Üks oli selline burger – friikad on saiade vahele pressitud.

Mos Burgeri menüü

Freshness Burgeri motoks on pakkuda käsitsivalmistatud, kohalikust ja ainult värskest toorainest burgereid – neil on lausa oma kartulifarm Hokkaidol ning paljud toorained on 100% orgaanilised. Hinnad on kallid ja kvaliteet on Mos Burgeri sarnane, kuid kuuldavasti mitte parem. Põnevamatest burgeritest tooksin esile avokaado-, oasegu-, omleti-, praemuna- ja tofuburgerid – tahaksin neid järgmisel korral proovida.

Freshness Burgeri menüü

Lotteria kuulub kuulsale Korea ettevõttele Lotte, kes enne sealset edu alustas oma tegevusega Jaapanis. Lotterias on parem aega veeta, kuna seal on erinevalt teistest burgerikohtadest söömiseks ameerikalikud “boxid”, seega veidi enam privaatsust. Menüü eriti põnev ei tundunud. Veidi huvitav tundus kreveti ja ka Tandoori kana burger. Menüü on küll päris väike, kuid olemas on rikkalik lisandite menüü – erinevad kastmed, muna, juust, salatid… kõike saab juurde osta ja kombineerida endale ideaalne burger. Pöörane on nende juustutorni burger, mis on 10 kihiline sai-pihv-juust-pihv-juust… -sai burks. Lugesin kuskilt blogist ka, et see kaalub 578gr tavalise 105g kõrval.

Söömisvõistlus:

Lotteria menüü

First Kitcheni kohta pole ma kahjuks midagi head kuulnud. Internetis ka pigem laideti. Menüü on väga suur – suurim Jaapani kiirtoidumaastikul. Burgerivalikus olid umbes pooled burksid munaga, mis mulle väga meeldib. Söögiplatsilt on kunagi ka selliseid ostetud… Ülimalt vahva on see, et pakutakse seitset erinevat sorti friikartuleid, erinevate maitseainetega! Menüüs on lisaks burgerile-hot dogile ka supid.

First Kitcheni menüü

ITAALIA ROAD

Capricciosa e. kapurichōza on netis palju kiitust saanud ning ka kodulehel surfates tundus kõik väga isuäratav. Eriti tahaks proovida baklažaani-tomati gratiné’i. Lisaks köidavad mind alati erinevad mixid – jaapani ja muu köögi segu. Nagu ka all pildil olev kampaariroog wakame vetikaga. Head juustu või sinki ma Capricciosast ilmselt siiski leida ei unista. Portsud on väidetavalt üüratud – ühest peaks kaks inimest söönuks saama.

Capricciosa menüü

Eataly

Külastasin hiljuti Roomat ja käisin sealses suures Itaalia F&B keskuses, kus oli kolmel korrusel meeletult head ja paremat pastat (värsket kohapeal tehtud ka), veine, oliivõlisid, sinke, kala, liha jpm. Igal korrusel oli ka mitu bistrood-restorani, kus sai siis tellida poes müügil olevaid toite/jooke. Väga ilus disain, modernne ja puhas. Mulle see kontseptsioon meeldis meeletult. Kes Itaaliasse ei satu, leiab neid poode ka mitmel pool Jaapanis. Jaapanlased armastavad Itaalia toitu e. “itameshit” ja mina ka, kuid kahjuks on kvaliteet seal enamasti vilets. Isegi kallid veinid, singid on restoranides nirud. Kindlasti hakkan just sealt ostma tulevikus oma veine, buffala mozzarellat ja parma sinki. Piinarikkad päevad on läbi!!

Video ei ole hea kvaliteediga, aga annab mingit aimu kui tore see koht on:

Eataly koduleht

KOGU PERE RESTORANID

Jaapanis on väga palju kogupere restorane, erinevate teemade ja menüüdega, kuid alati sama kontseptsiooniga – lauateenindus, kiire, soodsad hinnad ja avar, hästivalgustatud ruum. Oluline on, et pered saaksid lastega soodsalt söönuks – hinnad jäävad 500-3000jeeni vahele, inimese kohta. Soodsad hinnad meelitavad ligi ka üliõpilaste kampasid ja on head soodsaks, kiireks ja toitvaks hommikusöögiks.

Saizeriya on Itaalia sugemetega kogupere restoran, kus ma vanasti päevad läbi õppisin. Nüüd on mu kooli juures olevasse südamelähedasse Saizeriyasse uksele suur silt pandud, et õppimine keelatud 🙂 Seal oli hea õppida, kuna ostes soodsa joogipaketi said 1.5€ eest endal ise klaasi täitmas käia (tee, kohv, karastusjoogid jne). Minu arvates on seal head toidud – kindlasti oma hinda väärt. Veini jõid ka mu Itaalia sõbrad seal hea meelega. Soovitan proovida mereanni gratiné’i, maisisuppi ja miks mitte ka spagette.

Saizeriya menüü

Denny’s on küll kuulus Ameerika kogupere kontseptsioon, kuid Jaapanis on ta täiesti uues kuues. Erinevalt Ameerikas pakutavast kiirtoidust, saab Jaapani Denny’ses päris korralikke roogi rāmen nuudlitest biifsteekideni välja. Kõik on isuäratav ja maitseb hästi. Sisekujundus on tüüpiline ameerikalikdiner, kus kliendid istuvad eraldatud karpides.

Denny’s menüü

Jonathan’s on oma kontseptsioonilt Denny’sele sarnane, kuid menüü on rohkemate Jaapani lisadega. Suitsetajate ja mitte-suitsetajate sektsioonid on veidi lähestikku ja hais levib üle saali, kuid see on pea igal pool Jaapanis nii. Olen Jonathan’sis küll korduvalt käinud, kuid ega tegelikult ta millegi erilise poolest meelde pole jäänud. Avatud on ta ka vist pea 24h, sest olen öösel seal eksamiteks õppinud.

Jonathan’s menüü

TEMPURA

Tenya on tempura ja tendoni koht, mis kiirtoidukatest mu lemmik. Õli ei nirise ja ei tundu üldse tuhat korda kasutatud ja kõik on väga värske ja maitsev. Kui Harajukusse sattuda, siis seal on ka üks pisike Tenya Meiji dōril. Tee on tasuta. Muide Jaapanis on õlile ringlussüsteem – kalli restorani 1 korra kasutatud seesamiõli filtreeritakse ja liigub veidi odavamasse ning sealt edasi ja kunagi jõuab mingisse Tenya-laadsesse kohta välja. Tenya menüü on väga hooajaline – minu valikus peab alati sees olema ebi ehk hiidkrevett… mmm – tahaks kohe süüa! Kaalule kahjuks seal tihti söömine hästi ei mõju /-(

Tenya menüü

SÖÖ PALJU JAKSAD

Söö palju jaksad e. tabehōdai on päris levinud kontseptsioon Jaapanis. Mina olen ühes sellises käinud ja mitu korda. See oli MoMo Paradise Takadanobaba jaamas (kuulus oma Astro Boy jaama meloodia pärast) Big Boxi taga. Seal pakutakse sukiyakit või shabushabut. Mõlemad on samal põhimõttel – laua keskel on suur pott vedelikuga (sojakastmeleem või vesi) ja õhukeseks viilutatud liha (veis, siga), köögiviljad (harusame, itokonyaku, kapsas), seened (matsutake, enokitake) ja tofu küpsevad seal sees kiiresti. Kui midagi saab küpseks tõstab igaüks toidu endale mingi kastme või toore vahustatud munaga kausikesse ja siis suhu. Mmmm… See on rohkem selline meelelahutuslik seltskondlik sööming, kus kõik lauasistujad saavad söögitegemisel kaasa lüüa. Söö palju jaksad maksab siin 2000jeeni ringis.

On olemas ainult tabehōdai restoranid ja ka sellised, mis pakuvad lisaks tavamenüüle “söö palju jaksad” valikut. Vaatasin, et Hotpepper kupongiajakirja järgi on Shibuya piirkonnas 31 tabehōdai pakkumist, mis on alla 30€ per inimene. Miks mitte?

BIIFSTEEK

Pepper Lunch on väga huvitav biifsteegi restorani kontseptsioon, kus klient teeb endale ise kuuma panniroa. Selle firma asutaja soovis teha kvaliteetset kiirtoidurestoani, kuhu ei peaks palkama kokka. Seal kasutatakse kuumi elektromagnetilisi panne, mis saavutavad u 250C kuumuse ühe minutiga. Ma ilmselt ei viitsiks seal mässata – kui ma teen ise süüa, siis teen seda pigem kodus.

Pepper Lunchi menüü

RAMEN

Kõige kuulsam ja ka populaarsem rāmeni kett Jaapanis on Ajisen Ramen, mida kiidetakse taevani. Ise ma rāmeni ei armastanud, kuid külastasin seda ketti Hiinas, Sichuani regioonis ja oli tõesti ülihea! Uskumatu! Kui mulle enne tundus,  et Rāmen maitseb eriti just meestele, sest on toitev (nuudlid, sealiha), rammus (isegi rasvane) ja üüratu portsuga, siis Ajisen Ramen oli väga mõnus tervislik ja ei mingit rasvakihti. Ajiseni ruumid on puhtad, hinnad odavad ja toit maitsev (pehme liha, võrratud nuudlid). Teenindus Hiinas kiita polnud, aga see võib olla ka Hiina omapära. Lisaks Hiinale on neil filiaale ka mujal Aasias. Soovitan!

JAAPANI MENÜÜ

Mu kooliaegne lemmik izakaya oli Watami. Izakaya on selline baari ja restorani vahepealne koht, kus saab väga laia toidumenüüd ja odavat alkoholi ning veeta aega varaste hommikutundideni. Sinna sobib minna suurema seltskonnaga lõbusat aega veetma ja kuna ülikoolis õppimine Jaapanis enamasti väga pingeline pole, siis leiab sealt eest justnimelt palju üliõpilasi. Arvestada tuleb meeletu kisa ja lärmiga. Suitsuhais võib ka kergelt eritsoonist mitte-suitsetajate omasse levida… Pole harv juhus kus Watamis inimesed ära väsivad ja tatami matile kerra tõmbavad. Keegi neid ära ei aja. Jaapanlased oskavad väga mõnusalt aega veeta – alati on sellised üritused täis nalja ja naeru ning alati on seltskonnas ka paar klouni, kes aramaid sõpru julgemalt käituma õhutavad, ise lollusi tehes (näiteks end paljaks koorides).

http://www.watamifoodservice.jp/menus/pages/watami/grand/kyu/

Ōtoya menüü on väga mõnus, tervislik ja autentne Jaapani menüü – hinnad on väga soodsad ja toit maitsev. Pakutakse mitmeid komplekte e. tēshoku roogi, kus lisaks pearoale tuuakse sulle ka kõrvalroog, misosupp, valget riisi ja vahel ka marineeritud juurvilju. Ühe komplekti saab kätte kuskil 1000jeeni ringis. Menüü koosneb kodustest Jaapani roogadest sisaldades erinevaid lihasid, nuudleid ja ka taimetoitu. Kiidetakse ka nende magustoite. Siia võib meeldivalt ka õhtul minna kui teised restoranid oma hinnad üles kruvivad.

Siin video Ōtoya klipist kuulsas telesaates:

Ōtoya menüü

YAKINIKU

Gyugakus pakutakse yakinikut, mis on grillitud liha. Yakiniku päritolu ümber käib suur vaidlus, et kas võtsid jaapanlased selle korealaselt üle või mitte. Gyugaku keskendub loomalihale, mis tuleb ka nimest välja – “pulli sarv”. Neil on lai menüü, mis sisaldab ka söö palju jaksad osa alates 2750jeeni.

Yakiniku restoranis teevad kliendid endale ise süüa – põll pannakse kõigile ette, laua keskel on ventileeritud grill ja siis kliendid ise küpsetavad ja tangidega keeravad toitu ja jagavad sõpradele. Mõnel pool aitab ka teenindaja kaasa, aga odavates kohtades vähem. Üllatav oli vaadata kuidas lauda tuuakse suured ribad jääs liha, mida teenindaja köögikääridega väiksemateks tükkideks lõikab. Meie sulatusreeglid seal ei kehti… Yakiniku klassikaline esimene käik on grillitud loomakeel.

Imelik on mõelda, et loomaliha jt. neljajalgsete loomade liha hakati Jaapanis peale üle tuhande aastast keeluperioodi uuesti aktiivselt sööma alles 1871a. kui keiser Meiji soovis Jaapanile tutvustada läänelikke kombeid (kogu protsessi nimetatakse Meiji restauratsiooniks). Reklaamikampaania osa oli ka Meiji avalik loomaliha söömine. Praeguseks on just Jaapanis “maailma parim” musta Tajima lehma e.  Kobe-loomaliha, mis on kuulus oma pehmuse, rasvase marmorja tekstuuri ning küllastumata ja küllastunud rasva tervisliku suhte tõttu. See liha tõepoolest sulab suus, sest rasva sulamistemperatuur on tal madalam.

Gyugaku menüü

BENTO

Orijin bento pakub mõnusaid pakitud, kompaktseid riisikomplekte, mida jaapanlased armastavad juba oma lapsepõlvest alates, kus iga ema teeb oma lapsele eelkooli kaasa bento. “Bentondus” on lausa emade hobi, kus toidust vormitakse erinevaid kuulsaid multfilmi karaktereid ja seeläbi justnagu võisteldakse teiste emadega. Selliseid bentosid nimetatakse kyarabeniks. Lisaks riisile pakitakse karpi ka erinevaid marineeritud, praetud tooteid jpm. Mõningaid asju võib mikrolaineahjus ka soojendada, kuid paljud komplektid ongi mõeldud külmalt söömiseks.

Orijin Bento on avatud 24h ja hinnad on väga soodsad (alates 450jeeni).

Orijin Bento menüü

Mu lemmikrestoran Tokyos, Kōtarō

Nimi: Kōtarō e. 高太郎

Asukoht: Shibuya, Sakuragaoka 28-2

Telefon: 03-5428-5705

Avatud: E-L 18:00-02:00

 

Kuna sel kitsal Sakuragaoka tänaval on enamik maju imepisikesed, siis on alguses seda restorani raske silmata, kuid kui otsida märki 高太郎, mis on kirjutatud riisipaberist lambikesele, siis leiab tugeva, kuid vaevumärgatava liugukse.

Shibuya jaamast ainult mõneminutise jalutuskäigu kaugusel, Cerulean Tower hotelli taga, on huvitav mees nimega Kōtarō avanud omanimelise restorani. Sisenedes leiad eest võimsa puidust viiemeetrise leti, mis telliti, kuna Kōtarōle meeldib toidutegemise ajal klientidega suhelda. Leti otsas ilutseb armas vildakas bonsai. Letitaga istuvad inimesed saavad ka tasuta meelelahutust, jälgides kokkade meisterlikke tegemisi nii pliidi ees kui ka lõikelaua taga. Ma eelistangi minna restorani enne avamist, et saaksin imetleda kokkade ettevalmistusi nagu näiteks erinevate kalade ja molluskite puhastamist, sashimi viilutamist ja muid täpsust nõudvaid tegevusi. Restorani värvigamma on looduslähedane (puit, beežid ja hallikad toonid) koos roostevaba metalliga. Valgus on sume ja hubane – kahjuks ei soosi see amatööridel ilusate fotode saavutamist (välk pole lubatud). Kogu atmosfäär on lõbus, avatud ja sõbralik – saal on alati täis naeru ja omavahel võõrad kliendid lahkuvad enamasti sõpradena.

Menüü on kaiseki ryōri e. mitmekäiguline Jaapani menüü, millest klient saab valida valmis komplekti (kōsu) või tellida tooteid eraldi. Põnev on jälgida kuidas sealsamas avatud köögis valmib kõik su silme all: grillitud kala, aurutatud juurviljad, õlispraetud mereannid jpm. Menüüsid on ainult üks, mis on pisike must tahvlike, kuhu kriidiga jaapani keeles peale kirjutatud (enamasti kiirelt ja käsikirjas kirjutatud, seega ma enmasti sealt midagi eriti välja ei loe). Parim viis ongi lasta Kōtarōl endale ise menüü teha: “osusume no kōsu ha nani desu ka?” e. millist komplekti soovitate?) Mu lemmikroaks on kindlasti kuuma seesamiõliga ülevalatud minisardiinide ja hakitud rohelise sibulaga tofu, kus mitmed erinevad maitsed lihtsalt sobivad nii hästi kokku!

Jookidest saab selles restoranis proovida väga head valikut sakesid, kuid mina eelistan tavaliselt umeshūd (ume vilja vein), Sapporo õlut või shōchū kokteile. Umeshū tõlgitakse tihti eesti keelde kui ploomivein, kuid tegelikult ei ole ume ploom, ega ka aprikoos – see on kahe vilja vahepealne – kõva ja hapu kiviga vili, mida niisama puuviljasnäkina ei sööda. Umest tehakse lisaks alkoholile ka kuulsat marineeritud umeboshit, mis on ka kindlasti mu lemmikmaitsetest – olles soolane ja hapu samal ajal sobib ta hästi erinevate roogade kõrvale väikeseks vahepalaks või ka lihtsalt riisi juurde. Shōchū on aga riisi, odra või maguskartuli põhjal valmistatud destilleeritud jook, kus alkoholi umbes 25%. Seda juuakse vastavalt hooajale kas kuumalt, toatemperatuuril või jääga. Kui on tegemist kvaliteetse shōchū-ga eelistan seda jääga, kui on tavaline tase, siis joon seda chūhai stiilis ehk mingi karastusjoogiga või sidruni-greibiga. Eriti maitsev on nama remon sauaa e. shōchū mullivee ja värskelt pressitud sidruniga, mis tuuakse lauda koos tsitrusepressiga ja klient pressib oma sidruni joogi sisse ise. Ka meil Sushimonis on hetkel sarnast kokteili võimalik kokteilireedetel tellida.

Kōtarōga kohtusin ma 7 aastat tagasi restoranis Kan, kus ta oma karjääri üle 10 aasta tagasi alustas. Huvitav on see, et temast pidi saama majandusinimene, kuid Kanis töötades hakkas talle kokandus meeldima ja ta jättis õpingud pooleli. Ta ei ole just traditsiooniline jaapani kokk, vaid palju reisinud (India, Iraan), avatud silmaringiga, pikakasvuline ja väga karismaatiline mees. Jaapani kokad peavad lisaks tavapärastele tööülesannetele olema ka head suhtlejad, sest avatud köögiga restorane on palju. Kōtarō on meister mõlemas ja eks seetõttu oligi tal piisavalt klientuuri avada ka omanimeline koht. Praegu peab tema juurde koha reserveerima umbes 2 nädalat ette, kuid peale nö. “prime time’i” on võimalik ka ilma tellimuseta laud saada.

Muideks uskumatu kui palju tema ja ta meeskond töötavad!! Nad alustavad iga päev kell 11 hommikul ettevalmistustega ja siis avavad alles õhtusöögiks 18 ajal ning kuna nende restoran asub Shibuyas, mis külastajatest kubisev ka öösel, siis on nad avatud kuni kell 2ni öösel, pluss koristamine ja seda 6 päeva nädalas ning naeratusega!