Jaapanlased ja magustoit

Meie jaoks siin Eestis ja ka mujal nn. lääne maailmas on tavaline osa einest ka magustoit, milleks tavaliselt on siis mõni koogiviil või jäätis-kreem. Huvitaval kombel ei ole Jaapanis levinud kontseptsioon magustoidust kui eine viimasest käigust. Kui üldse midagi viimaseks käiguks süüakse, siis on see kas mõni värske puuvilja viil või riisitärklise-jahuga valmistatud õrnalt magus pallike, näiteks mitarashi-dango.  

Läänelikud magustoidud

Paljud lääne stiilis restoranid pakuvad magustoiduks ka jäätist või mõnda magusat kooki, kuid need jäävad pigem erandiks.

Erinevates eheda välimusega prantsuse stiilis kohvikutes müüakse magusaid kooke ja torte, kuid neid käiakse siis eraldi kohvi-tee kõrvale söömas või süüakse koos külalistega kodus.

Küll on aga iga uus generatsioon suurem maiasmokk kui eelmine ja suhkrut manustatakse aina enam. Siiski jääb jaapani magusa- ja karastusjoogitööstuse toodetes magusus enamasti kõvasti alla meil müüdavatele toodetele. Tavaline jaapanlane ei suudaks näiteks Snickersi tahvlikest korraga ära süüa.

Miks nii?

Jaapanis ei ole traditsiooniliselt magusroog osa einest. Jaapani eine koosneb tavaliselt “isutekitaja-suupiste-salat-pearoog-magustoit” käikude asemel pigem mitmetest väikestest portsjonitest kokku sobitatud roogadest.

Samuti on levinud jook eine kõrvale sake või õlu, mitte vein, mille maitse ei sobi kokku enamik magustoitude maitsetega.

Paljud jaapani isutekitajad ja eelroad sisaldavad samuti juba suhkrut (põhi toorained jaapani köögis on sojakaste, mirin e. magus riisivein, dashi, sake, suhkur).

Jaapanlased eelistavad rohkem puhtaid maitsed, mitte tugevaid ja kontsentreerituid. Nii ei ole nende magustoidud eriti magusad ja ka nende toit üldse liigselt maitsekas või vürtikas. Nende limonaadidki on vähem magusad kui meil.

Jaapani magustoidud

On olemas ka täiesti oma jaapani päritolu magustoidud e. wagashi nagu magusa oa pastast (e. anko) (asukiubadest) ja riisijahust maiused. Samuti söövad jaapanlased tee kõrvale palju snäkke nagu erinevad küpsised ja vahvlikesed, kuid kindlasti ei ole need magusad. Olen mitmel pool saanud ka eine lõpus magustoiduks mõnda kerget ja magustamata tarretist e. kanteni koos puuviljadega.

Anmitsu – agarist valmistatud tarretis koos asukiubade, gyūhi (kleepuvast riisist) ja värskete puuviljaviiludega.

Kakigōri – Ameerikas on see sama toit shaved ice. Jäähelbed valatakse üle erinevate siirupite ja/või kondenspiimaga.

Dango – riisijahust valmistatud 3-5 pallikest vardas. Väga erinevate kastmetega.

Retsept: Mitarashi Dango

Toitumisega seotud etikett

Jaapanis on enamik kombeid meie omadest erinevad ning nii võib seal sattuda lihtsalt piinlikku olukorda või lausa kimbatusse. Võtan esimesena arutluse alla toitumisega (sh sushiga) seotud kombed.

Pulgad

Enamik kohti pakuvad sulle söömisvahendiks ainult pulki; kahvleid-nuge enamasti saada pole.

• Pulkasid hoitakse käes laiemat otsa pidi.
• Kui oled söömise lõpetanud või parasjagu ei kasuta neid, siis aseta pulgad enda ette otsad vasakule poole.
• Pulkadega ei tohi vehkida ja mängida.
• Pulkadega ei tohi osutada.
• Neid ei tohi panna toidu sisse püsti, eriti riisi sisse (matuste rituaal).
• Pulkadega ei tohi toitu torgata.
• Pulkadega ühistaldrikust toitu ei tõsteta, selleks puhuks on tavaliselt eraldi serveerimispulgad. Äärmisel juhul võib seda teha oma pulkade tömbi poolega. Idee on selles, et sinu suud puudutanud osa ei puudutaks ühistoitu.
• Oma pulkadelt ei tohi tõsta asju otse teise inimese pulkadele (matuste rituaal).
• Ühekordseid pulki kasutades ja neid lahti “murdes” ei ole viisakas neid pisikesi lahtisi puitosi avalikult maha lihvida. Kui midagi turritab välja, siis vaikselt laua all võid siluda.
• Pulkadega toidu poolitamiseks (nt. lihatükk) peab pulki vastu taldrikud suruma ja samal ajal neid omavahel lahku liigutama. See on päris keerukas!
• Tempura tükist poolt võib küll ka otse pulkadelt hammustada.
• Nuge ja kahvleid kasutatakse ainult lääne söökidega (nr. pizza, pasta)
• Lusikas on kasutusel ka näiteks donburi ja karririisi söömisel. Hiina stiilis keraamiline lusikas on kasutusel ka mõnede suppide söömisel.

Väljas söömine

• Sinu lauakaaslaste klaas ei tohi kunagi tühjaks saada – kogu aeg peab oma naabrite jooke jälgima ja neile juurde valama.
• Kui keegi teine tahab su klaasi täita, siis peab selle nobedalt lõpuni rüüpama ja tõstma tema suunas, et ta saaks täita.
• Tihti tellitakse toit jagamiseks – asetatakse laua keskele ja sealt tõstetakse. Veel üks variant on kōsu ehk käikudega eine, kus mõlemal on samad asjad. Hoia oma naabriga sarnast tempot.
• Maksmine on võitlus, sest kombeks on alati ise pakkuda, et sa maksad. Tavaliselt on nii, et kes on vanem see maksab, kuid võitlema peab alati. Noorte seas on loomulikult ka arve jagamine levinud või üks kord maksab üks, teine kord teine.
• Kuumi või hooajaliselt ka külmi pisikesi froteerätte, mis enne sööki antakse, ei ole naistel ja noortel sarnaselt vanemate härradega viisakas näo värskendamiseks kasutada. Ikka käte jaoks!
• Tihti peab väljas süües ise teenindaja kutsuma (tihti ka karjuma), muidu võibki ootama jääda.
• Jootraha ei anta, see tekitab teenindavas personalis suurt piinlikkust ja ebamugavust.
• Üldiselt kehtib reegel, et kui ei saa aru kuidas käituda, siis jälgi naabreid.
• Järgi ei tohi jätta – viimse riisiterani süüakse kõik ära.
• Osades traditsioonilistes restoranides (kaiseki ryōri) on ebaviisakas end silmnähtavalt purju juua, kuid mujal kehtib reegel, et kui sa kedagi ei häiri on kõik hästi.
• Enne esimest alkoholisõõmu oota ära kui kõigil seltskonnas on klaasid täidetud ja ühiselt on ka “kampai” hüüdmise saatel kokku löödud.
• “Chin chin” ei ole hea asi mida öelda, kuna see viitab meeste suguelunditele jaapani keeles.
• Luristada võib ainult udon nuudleid.
• Peale sööki pane kõik kausikesed ja pulgad tagasi oma algpositsioonile, kaaned peale ja pulgad nina ette suunaga vasakule.
• Lauas pole viisakas nuusata – pigem wc-s omaette.
• Nagu ka meil ei ole viisakas söögilauas eba-apetiitsetel teemadel rääkida.
• Suitsetamine küll paljudes kohtades lubatud, aga peab üle küsima oma naabritelt, et kas talle sobib ja ka teenindajalt, et kas sinu isetkoht asub ikka suitsutsoonis.
• Kui keegi kutsub sind välja, siis ise jooki/sööki ei telli vaid ootad ikka kutsujalt märguannet. Tihti tellivad nad ka ise, sest võõramaalased ei saa ju menüülugemisega hakkama. Kui sul otsas, siis kutsuja ise küsib, et mida soovib järgmiseks juurde tellida vms.
• Menüü on enamasti jaapanikeelne – põhinimed võiks enne endal teada olla (mida ei söö jaapani keeles jne).

Avalikus kohas söömine

• Tänaval, rongis ja bussis ei sööda.
• Ostes jooki müügiautomaadist on ka tavaks see seal juures kohe ära juua ja asetada kenasti see ka seal olevasse prügikasti. Suviti võib kohata ka sellist vahvat ühistegevust nagu vendo – grupp inimesi seisavad müügiautomaadi kõrval ja manustavad jooki.

Itadakimasu ja gochisōsamadeshita

Head isu asemel öeldakse jaapani keeles “tänulikult võtan vastu” e. itadakimas(u) (“u”-d ei hääldata) ja peale sööki tänamiseks “gochisōsamadeshita“.

Sushi söömine

• Vala natuke sojakastet sojakausikese põhja. Liigne sojakastme kasutamine on ebaviisakas. Ei tohi raisata!
• Tavaliselt wasabit otse sojakastme sisse ei lisata, kuna osad sushitükid võivad juba wasabit sisaldada. Kui ikka soovida lisada sojakastme sisse wasabit, siis ainult veidike, sest koka jaoks on liigne wasabi kasutamine solvang (tapab kõik muud maitsed justnagu oleks kõik halb). Alati saab paluda wasabit üldse mitte lisada.
• Sushit peab sööma ühe ampsuga, sest muidu lõhub klient ilusa sushitüki inetuks.
• Sushit võib süüa pulkade ja näppudega.
• Nigiri tükkide puhul kastetakse sojakastme sisse kalaga poole üks ots. Seda enamike Eesti nigiritega teha ei saa, sest kokad ei kasuta õiget nigiri vormimistehnikat ja kalatükk kukub lihtsalt riisipalli pealt otse sojakastme sisse. Ideaalis see nii ei juhtu.
• Osad marineeritud kattega nigirid sojakastme sisse ei käi.
• Gunkanite puhul võib sojakastet valada otse tüki peale.

Sashimi söömine

• Vala natuke sojakastet sojakausikese põhja.
• Pane natuke wasabit otse kalatüki peale. Liigne wasabi kasutamine tapab kala maitse.
• Kasta kalatükk sojakastme sisse.
• Osasid sashimi tükke nauditakse hoopis soola või üritidega; vahel on ka wasabi asemel hoopis riivitud ingver.

Misosupp

• Misosuppi juuakse üle kausikese ääre ilma lusikata.
• Supile lisatud tooraine jaoks kasutatakse pulki.
• Misosuppi võib enne joomist ka segada, sest misopasta võib vajuda alla.

100 jeeni pood

100 jeeni pood e. １００円　ショップ (hyaku en shoppu) on kauplus, kus enamik asju maksavad 100 jeeni (u. 1€). Selliseid kauplusi on erineva suurusega. Pisemates, oma rajooni nurgatagustes kauplustes, müüakse esmatarbekaupu ja söögipoolist, kuid on olemas ka ülisuured kauplused, kus müüakse pea kõike kodus vajalikku alates remondivahenditest ja lõpetades aluspesu ja kosmeetikaga.

Kuulsaim selline kauplus on Daisō, millel on kohe Harajuku jaama lähistel 4 korruseline kauplus, mis on paksult kaupa ja inimesi täis. Riiulivahed on pisikesed ja liikumine raske, aga mulle meeldib seal käia, sest saan enamik vajalikke asju ühest kohast; üks pingutus ja rohkem ei pea sellele mõtlema.

Daisōl on hea asi ka see, et lisaks igapäevasele ninnile-nännile müüvad nad ka suveniire, mistõttu on Harajuku harupoes alati palju turiste.

Seesugused poed tekkisid Jaapanisse u. aastal 2001 ning varem asetsesin nad telkides ja müügiputkades, mitte kauplustena. Üks kuulsamaid tegelasi 100 jeeni poodide turul ongi Daiso kaubandusketi rajaja Hirotake Yano, kelle esimene pood avati 1991.aastal ja praeguste kaupluste arv ulatub 2500-ni. Neil on mitmeid kauplusi ka välismaal.

Tavalised tootegrupid 100jeeni poes on:

• Söögivalmistamine ja söömine (pannid-potid, noad-kahvlid, kausikesed, joogianumad, Koorimisvahendid, pulgad, säilituskarbid)
• Kodutarbed (rätikud, sussid, pesuvahendid)
• Toit (snäkid, puuviljad, joogid, kastmed, nuudlid, maiustused)
• Kodukaunistus (igasuguseid vidinaid, küünlaaluseid, kunstlilli, küünlaid, peegleid)
• Ehted (kõrvarõngad, juuksekummid, sokid, lipsud, sukkpüksid)
• Ilus (kosmeetika, vannitoatarbed, pediküür-maniküür)
• Majapidamistarbed (harjakesed, nuustikud, lapid, kodukeemia, kuivatusrestid)
• Kirjatarbed (pastakad, vihikud, kilekaaned, memopaberid, käärid, magnetid)
• Mänguasjad (vabaõhu jm. mängud, kleepekad, nukud, maskid, kostüümid)
• Tööriistad( haamrid, näpitsad, kruvid, mõõdulindid, kruvikeerajad)
• Kingid (kingipakendid, lindid, kaardid, kaunistused)
• Suveniirid (Jaapani stiilis lehvikud, kausikesed, söögipulgad)

Siin ka üks youtube’ist leitud video, mis peaks andma ülevaate sealsest kaubast. Nagu siit näha on, on kaubavalikus suurt rõhku pandud nunnususele.

Plaanin mais külastada ka suurimat Daisōd – Giga Machida Store kauplust Machida jaama juures, kus korruseid on 5 ja pinda 5280m2!!!

Prügi

Jaapanlaste jaoks on prügiteema väga oluline. Tegemist ju ikkagi saareriigiga ja prügi sorteerimine on eluliselt tähtis. Paljud välismaalased satuvad Jaapanisse kolides oma uute naabritega prügiteemadel pahuksisse, sest uue ja keeruka süsteemiga harjumiseks kulub aega.

Prügi e. gomi on jaotatud kolmeks:

• põlevaks (moeru gomi), kuhu kuuluvad toidujäätmed, paber, puit jms.
• mitte-põlevaks (moenai gomi), kuhu kuulub klaas, portselan, metall jms.
• ümbertöödeldavaks (shigen gomi), kuhu kuuluvad pudelid, purgid, plastikpudelid, ajalehed jne.

Iga prügi korjatakse kokku erineval ajal. Iga elaniku ülesandeks on pidada kinni prügigraafikust ja kasutada õigeid prügikotte. Ümbruskonda on riputatud mitmeid märke, mis informeerivad elanikke erineva prügi kogumise nädalapäevadest. Põlevat prügi kogutakse tavaliselt 2-3 päeval nädalas, mitte-põlevat tavaliselt ainult korra nädalas. Muul ajal ei tohi nö varem ette prügi välja viia. Eriti põlevat prügi… mis hakkab kuumusega kohe elama.

Erinev on ka see, et neil pole enamasti prügikonteinereid, kuna pole ruumi kuskil neid hoida. Prügi pannakse õue, autotee äärde mõne puu küljes olevasse võrku.

Suuremõõtmelise prügi (sodai gomi) nagu mööbel, jalgrattad, elektrilised seadmed jms. äravedamine käib kokkuleppel ja eraldi tasu eest. Mürgiseid ja ohtlikke aineid tuleb samuti eraldi koguda ja ära vedada. Huvitav on see, et arvuti äraviskamiseks tuleb võtta ühendust tootjaga, et see veaks selle minema.

Ka avalikes kohtades toimub sorteerimine. Prügikasti peal on tähis mida võib visata.

Restoranide ja kaupluste prügi kogutakse tänava äärde kottidesse, kuid prügiautod neid tihti enne varahommikut ära ei korja, mis selgitab miks linnas on palju džunglivareseid.

Kui meie linnahelisid saadavad lisaks automürinale ka kajakate häälitused, siis Tokyo on vallutanud džunglivaresed, kelle kohalolu valmistab muret paljudele kohalikele. Tokyos elavad u. 21000 džunglivarest kraaksuvad valilt, ründavad inimesi, pesitsevad elektriliinidel, varastavad pesa jaoks interneti valguskaableid ja vandaalitsevad prügiga. Täiesti tavaline on varahommikune vaatepilt tänavalt, kus džunglivareseparv rebib nokkadega prügikotte lahti ja möllab prügi sees.

Üritatud on erinevaid meetmeid rakendada – küll püüniste, küll mesilastega, kuid kulutatud miljonit eurod pole tulemust andnud.

Minule isiklikult meeldivad need varesed, sest nad on väga väärikad ja arukad (ühed maailma targemad linnud) ning nende kraaksumine on minu jaoks lahutamatu osa Tokyo linnahelidest.

Neist kummalistest lindudest, Tokyo elanikest ja linnapärandist on tehtud ka kaunis dokumentaalfilm nimega Tokyo Waka.

Müügiautomaadid

Jaapanis, kus sõna otseses mõttes iga sentimeeter pinda maksab, on müügiautomaadid väga populaarsed ja kättesaadavad. Jaapani keeles on nende nimi 自動販売機 e. jidō-hanbaiki, kus jidō = automaatne, hanbai = kaubitsemine ja ki = masin; lühendatult 自販機 e. jihanki. Müügiautomaatide Tootjate Assotsiatsiooni andmetel on Jaapanis iga 23 inimese kohta 1 automaat e. kokku 5 miljonit automaati, mis on maailma kõige tihedam. Müügimasinaid võib leida kõikjal – isegi pisikestes maakohtades, sest need on lihtsalt täiesti igapäevane osa iga jaapanlased elust. Tihti asetsevad konkureerivate toodetega automaadid ka üksteise küljes.

Edu võti on soodsad hinnad, odav ülalpidamiskulu ja lai sortiment. Pluss fakt, et vandaalitsemist ja muud sorti tehnilisi katkestusi tuleb harva ette, mistõttu saabki neid Jaapanis sellisel hulgal toota ja käigus hoida. Ilmselt oleks Eestis probleeme nende puhtuse ja turvalisuse hoidmisega. Meie Linnalehe  jaotuskarbid on ju väga jubedas olukorras.

Automaadid teevad elu Jaapanis eriti mugavaks. Näiteks Jaapanis ringi reisides ei pea muretsema joogipudeli kaasaskandmise pärast, sest juba järgmise nurga taga on suur valik populaarseid jooke. Isegi matkaradade vahel, keset metsa on automaadid. 🙂

Enamik masinaid müüvad alkoholivabu jooke – karastusjooke, mahlu, vitamiini- ja energiajooke, teed ja kohvi ning hind on tavaliselt 110-150jeeni. Müügil on nii kuumad kui külmad joogid.

Siin-seal on ka automaate, mis müüvad sigarette ja alkoholi. 2008.aastast alates on Jaapanis täisealisust kontrollivad ID-kaarti lugevad automaadid.  Mõned automaadid müüvad ka jäätist, riisi, kiirnuudleid, ühekordseid fotoaparaate ja isegi omikuji pabereid (väikesed templites/pühamutes müüdavad ennustuspaberid). Kõige veidramatest automaatidest saab osta aluspesu, i-pode, pornoajakirju, potililli jms.

Müügiautomaadid on ka reklaamipinnad ja sealsed kleebised vahetuvad pea iga päev – vaata jaapanlase blogi, kes pildistab juba mitu aastat iga päev sama müügiautomaat.